Ja vastus on, et jah, täiega tahtsin. Sest kellele siis ei meeldiks hommikuti kell kuus ärgata ja veel viimaseid inforaasukesi pea sisse suruda, kõrvale liitrite kaupa kohvi ja iga poole tunni järgne külm dušš võtta (sest eelmisel õhtul oli ju vaja Family Guy'd vaadata ja õppimine hommiku peale lükata). Aga lühidalt - esimene selline tapvamat sorti nädal on peaaegu läbi. See tähendab siis, et kui homse töö ka kaelast saab, siis võib üks pool tundi veidi rahulikumalt hingata, enne kui esmaspäevase kontrolltöö jaoks elu eest aju traumeerima hakata tuleb. Patanati automaadi juba lasin käest, püüab siis vähemalt patfüssi oma kinni püüda, sest mida enam eksameid mul jaanuaris teha tuleb, seda lühemaks jääb mu seiklus/puhkus Aasias.
Seda ka veel, et olen nüüd õnnelik iPodi omanik. Vana Philipsi pleier oli küll ilus ja mahutas suurema osa mu muusikast täiesti ära (30GB), aga ei ole eriti tore, kui pead uute lugude lisamiseks need kõigepealt mälupulgale toppima, siis teise arvutisse panema ja seejärel sada korda mängijat arvutiga kokku ja lahti ühendama, et ta üks kord ometi seda tunnistama hakkaks. Nii on.
Ja nüüd tagasi õppima, sest ega retsepti kirjutamine iseenesest selgeks ei saa (kuigi võiks ju) ja vigu sedakorda teha pole lubatud.
Ja üldiselt on olukord jama, sest pea valutab ja viimased kaks tundi on hästi iseloomustatavad vot sellise situatsiooniga:
Noh, alati võib ju hommikul kell 4 üles ärgata ja püüda päästa, mis veel annab.
Elu või asi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar