Mõne nädala eest šokeerisin oma vanemaid teatega, et lapsed ei sümpatiseeru mulle eriti. Ma ei saa sellesse tõsiasja midagi parata, aga iga kord, kui keegi mõnel peol oma jõnglasega kohale patseerub, tahaks ma kohe hirmsasti teises suunas punuma pista. Aga, viisakas nagu ma olen, manan sellistel puhkudel ette õndsa naeratuse ja kiidan, et küll teil on alles nunnu pudrulõug. Ma väga-väga loodan, et keegi nüüd ei solvu, aga ilmselgelt ei oska ma ennast midagi meeldima sundida. Aga targemad räägivad, et see läheb üle. Eks näis, kas nad räägivad ka õigust või ajavad mulle lihtsalt suitsu silma. Senikaua olen aga kaval ja harin ennast targemate käest õppides, kuidas ühe lapsega õigupoolest ringi peaks käima ja miks kõik neist nõnda vaimustuses paistavad olevat. Siin on see, mida ma siiani antud teemal õppinud olen:
1. Lapsed on väikesed, seega pole vaja muretseda, kui sõprade ja õllega koormatud autosse ruumi ei jää (sest pagassi mahub titt nagu rusikas silmaauku). Kui auto tundub liiga vanamoodne, hing on mässuline ja ihkab millegi ägedama järele, siis võib last vabalt sõidutada ka kaherattalisega:
2. Lapsed kuulavad vanemate sõna (küllap on nende hiiglaslikkusest liialt ära hirmutatud, et vastu hakata). Seega on neid äärmiselt mugav isiklike teenijaina kasutada - lasta autot pesta, vaipa kloppida, süüa valmistada, poodi alkoholi järele saata...
3. Lapsed on ülikerged, seetõttu on neid mugav ja mõttekas kasutada käepikendusena, näiteks kaevuvee ammutamisel, torude puhastamisel või ka loomade söötmisel, nagu siin nii osavalt demonstreeritud on:
4. Lastest saab suurepäraseid koduvalvureid treenida. Kellele neid koeri ikka vaja on, kui kodus laps olemas? Veel enam - kui varakult relva käsitsemist õpetama hakata, on ka vanaduspõlve helged päevad samahästi kui kindlustatud - rahamurede korral pole tarvis muud kui võsukest ühte kiiret pangaröövi korraldama saata..
5. Lõpp kõrgetele veearvetele. Peale miksri ja muude elektriliste kodumasinate võiks lapse rakendada ka keelega põrandat üle käima - hoiaks aega ja vaeva kokku ning kaoks vajadus selle kohutava elektriraiskaja tolmuimeja järele.
6. Pole enam muret, kellega filmi vaadata. Laps on alati omast käest võtta ja sulle kui vanemale jääb vetoõigus filmivaliku üle.
Ma isegi ei oska seda järgmist kommenteerida.
Jah, tundub, et neist võib isegi kasu olla...Palun ärge mind nüüd maha lööge :)
Ja tegelikult vajus mul endal neid pilte esimest korda suu nõnda lahti. Kui tegemist oleks multifilmiga, siis oleks alalõug tõenäoliselt kolksuga vastu maad lennanud või midagi. Aga et kõik oli/on vägagi reaalne, oleks sel puhul tegemist mingi erakordselt patoloogilise protsessiga; seepärast piirdun vaid mõõduka uskumatust väljendava näoilme manamise ning mõtetega stiilis kas kumm läks katki või?
Ja samas, kui ma mõtlen sellele, mis lastenutuga vahelduvat röökimist meil vahel ülevalt naabrite juurest kostub... Oh, ja Tartus jalutas mulle eelmisel aastal vastu koerarihma külge aheldatud laps. Ma vaatasin pikalt veel järele, suutmata konseptsiooni oma mõistusele vastuvõetavaks vormida. Ma saan aru, et lapsed võivad kergelt ära kaduda, aga no tõesti- kaelarihm?!? Vabandust, aga ÕÕÕH.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar