Udu

Kas pole siis mitte just nii minu õnne moodi, et kui mulle paar päeva puhkust lubatakse, siis näitab kraadiklaas umbes sellist temperatuuri, mis on omane märtsile ja mitte juunikuule; ja kui mul kibe tööaeg algab, siis hakkab päike niimoodi lõõskama, et isegi sääsed terroriseerida ei taha ja füüsiline töö saavutab higistamisfestivali mõõtmed? Ainus aeg, mil õues kannatab olla, on 5-6 ajal, mil ma tegelikult kiiruga haigla poole tõttan; aga juba siis ütleb vana kaubamaja kell-kalender-termomeeter, et õhusooja on meil 20 kraadi ja ma saan hirmuga mõelda, kui praetud ma õhtuks olen. Õnneks on suvel tööl siiski lihtne ja päeva teine pool möödub reegline mõnda kaasavõetud teosesse sukeldununa, et aega efektiivsemalt surnuks lüüa saaks.

Eile läksin peale tööd otse Indreku/Dorise juurde, sest vahel peab ju lõbutsema ka. Doris suutis jälle ennast ületada ja mind sisimas ahhetama panna, kui sellist kokkamiskunsti demonstreeris, mille peale mul rohkem kordi kui vaja suu imestusest lahti vajus ja sisimas häbi hakkas, et ma heal vedamisel muna ilma suuremate äpardusteta praetud saan. Istusin seal (põrandal, otseloomulikult) pea kella kaheni, sest oli tore ja nende hüperaktiivne kiisu ajas nii südamest naerma, kui justkui võidusõiduhobune vanni- ja magamistoa vahel kappas; nõnda kiiresti, et vahel ei jõudnud pilku õigesse kohtagi suunata, kui ta juba teise tuppa kadunud oli.

Hommikul oleks nii väga tahtnud magada, seda enam, et möödunud kaks hommikut algasid kella 5 ajal ja magada sai tõesti väga vähe; aga juhtus nii, et vanemad tulid linna ja mõttest nendega korraks kokku saada ja paar sõna juttu vahetada sai kõhutäis pannkooke issi kulul :) Hiljem tuli minu elu teine koolitus, sedakorda õnneks mitte 8tunnine, kuid siiski vihaleajav, kuna pidin selle pärast maha matma viimase võimaluse Mariat näha. Järgmine kord saangi vist teda näha alles jaanuaris, kui ka ise Indiasse lähen.

Ülejäänud päev ongi möödunud nagu udus, ei tea kas magamatusest või kuumast ilmast, eile joodud kokteilidest või kõigi nende kompoti tõttu. Ja nüüd kuulan siin poole kõrvaga hispaaniakeelset muusikat ja poole silmaga vaatan mingit seebikat, kusjuures keset teleriekraani on mingi suur "Meeldetuletus", et programm on muudetud ja kinnituseks palun vajutada "ok" või "exit" - mu puldil muidugi pole selliseid nuppe, nii et ei teagi, mis saab. Kuradi digilevi.

Ja nüüd hakkasin luksuma. Jälle. See ei ole normaalne, et ma juba kaks nädalat iga päev 3-4 korda luksuma hakkan.