Täna juhtus siis selline asi, et mul õnnestus mu väike armas valge keedukann õhku lasta. Naljata. Olin just vee keema pannud ja tuppa tagasi läinud, kui kuulsin kahtlast häält. Suundusin siis kööki selle allikat tuvastama ja (oma suureks õuduseks) nägin kaunist vaatepilti, kus kannust musta suitsu ning siniseid sähvatusi lendas. Hoolimata kogu sellest ilust kulus mul nii viis sekundit, et oma julgus mobiliseerida ja kogu sellele tulevärgile läheneda ning juhe seinast välja tõmmata. Sellegipoolest lõppes asi kannu plahvatamisega. Tõsiselt ka. Olin sellises šokis, et põlved ei suutnud enam oma tööd teha ja käed värisesid hullemini kui pärast kofeiinilaksu (kes teavad, need teavad). Õnneks oli mul kriisiabi kohe Dorise näol võtta ja ta kasutas minu peal oma tavapärast imelist rahustamistehnikat. Pool tundi pärast juhtunut julgesin sündmuskohale taas läheneda ning leidsin, et küttekeha on tihkelt pragusid täis.
Noh, kui arstivärgist asja ei saa, siis tean vähemalt, et mul on naturaalset annet asjade õhkimiseks (võid mäletate?) ja tõenäoliselt saaksin leiba teenida ka näiteks ehitusel või dünamiidi käsitlemisega.
Mingil ürgajal sain samamoodi kannukese õhitud... ilma sädemete ja musta suitsuta. Lihtsalt hakkasid heledad laksud käima ja elekter majapidamisest lahkus efektse sammuga.
VastaKustutaNagu hiljem selgus, ei olnud ma võtnud vaevaks kannu vett lisada.
Juhtub :)