Tegelikult algas n-ö minipuhkus juba üleeile. Nelle kutsus ennast, mind ja veel paari sõpra Karmeni juurde soolaleivapeole (vähemalt nii ma asjast aru sain, sest minuni jõudis kutse veel kolmanda isiku (Maie) vahendusel...) ja nii sai ka Karmeni uus kodu veini ja saiapulkadega sisse õnnistatud. Olles endale eelnevalt lubanud, et kui kõne all oleval kambal peaks tekkima soov kuhugi edasi liikuda, siis mina nendega ei ühine, õnnestus mul iseenesest mõistetavalt ikkagi Krooksus lõpetada. Kes tähele on pannud, ei tohiks ma iseennast juba ammu enam usaldada, sest endale antud lubadused murduvad mul kergemini kui Aili plastmassist riidepuud minu ja Laura mantlite raskuse all. Ja veel enam - kes mind teavad, oskavad kindlasti kinnitada, et minuga juhtub. Ka seekord juhtus. Tähendab, mingi eriti purjus tüüp otsustas, et oleks õudsalt tore mind oma haardesse lukustada ja koos siis keset kõnniteed pikali lennata. Hea, et ma olin kõrged kontsad koju jätnud. Poleks tõesti teada tahtnud, mida mu vaene niigi palju üle elama pidanud hüppeliiges selle kondiväänamise peale öelnud oleks. Lõpuks jõudsime siiski ka meie sihtpunkti, milleks oli, nagu öeldud, Krooks.
Koju jõudsin ja magama sain nii umbes 3 ajal öösel, mis oli ka viimane aeg, sest paar viimast ööd olid vägagi unevaesed ja järgmisel päeval oli äratus seatud 9 peale. Seda siis seetõttu, et pidin üle ma-ei-tea-kui-pika-aja Mariale Tallinnasse külla minema. Ja nagu alati, oli meil ka seekord tohutult tore ja naerda sai ka rohkem kui rubla eest.
Muu hulgas puutusime kaubamaja toidumaailmas kokku äärmiselt ebameeldiva teenindajaga. Et Maria sõnul on see juba mitmes kord, kui see töötaja oma väärastanud suhtlemisvõtteid demonstreerib, otsustasime üles otsida infopunkti ja kirjutada kaebekirja. Tavaliselt ma selliseid asju ei tee, aga konkreetsel juhul oli tegemist ikka tõsise põhjendamatu ebaviisakusega. Ja ega me midagi kurja ei kirjutanudki, soovitasime lihtsalt talle õpetada klienditeeninduse aluseid. Loodetavasti võetakse meid siis kuulda.
Seekord ei saanudki eriti kaua linnas seigelda, sest meil on ju masu ja poed tunduks ehk liiga ahvatlevad... Seega seadsime juba enne päikeseloojangut sammud Maria kodu poole, kus mind ootas pea 2 kilo (!!!) salmiakkit ning Mario-nimeline gei-jääkaru :) Vaatasime õhtu otsa filme (ps! saime muuhulgas teada, et FU tähendab Fired Up, mitte... noh, seda teist asja :D) ja ajasime näost sisse nii palju lagritsat, et lõpuks hakkas kõht valutama. Ühesõnaga, tõsine puhkus.
Täna hommikul, pärast 11-tunnist uinakut (Maria lubas mind lüüa, kui ta enne 10t üles ajan, aga ma olin ise nii väsinud, et magasin peaaegu sama kaua kui tema, mis on ikka tõsine eneseületus), mille käigus Maria, nagu alati, teki mult korduvalt ära tõmbas, nii et ma pool ööd lihtsalt oma peaaegu olematus öösärgis külmetasin, läksime linna, et natukene pildistada. Fotode arv jäi sedakorda küll peaaegu olematuks, sest Maria superakudega kaameral said patareid tühjaks, aga see-eest nägin päris mitut laeva ja merd, hunnikut kenasid tõmmusid turiste, vabaduse risti ja vanalinna majade seintel hunnikute viisi eksponeeritavaid silte (a la siin majas viibis xxxx aastal F. Dostojevski). Kui jalad pärast paaritunnist ringiuitamist juba saapasse tunginud H2O tõttu vaikselt lillakat värvi omandama hakkasid, otsustasime minna Bangkoki - sellesse ebainimlikult rohket lauanõude kasutamist propageerivasse restorani, et pisut tamariini jääteed juua. (Tegemist on tõsiselt parima joogiga maailmas, soovitan!)
Lahkuda oli taas kohutavalt kurb ja nõme, hoolimata sellest, et ma olin varustatud raamatuga Minu Eesti, 1,7kg salmiakki ja Marioga. Aga homme tuleb jälle kooli minna, jälle õppimisele pühenduda ja igapäevamuredega tegeleda. Ainult et nüüd on taas energiat, puhanud ja õnnelik tunne.
Ja siis nad küsivad, et kas sa kahetsed ka, et kohe arsti ei läinud õppima? Ja siis saan ma vastata - ei, ei kahetse, sest Mariaga tutvumine üksi oli seda täiesti väärt :)
Koolist nii palju, et asi kisub juba väga huvitavaks. Läinud kuul sai verd võtta ja ka anda (minu skoor oli 7 auku sõrmedes) ning tööde tulemused lähevad samuti konstantselt tõusvas joones. Vahel peab ju hästi ka minema.
Ja lõpetuseks üks tore test, millega Indrek mind üks päev õnnistas. Mis usku teie olete? :)
Oh, see on küll nüüd natuke teemaväline, aga kuidas see raamat Minu Eesti on? :) Olen seda juba mitu korda poes sirvinud ja ei suuda endiselt otsustada, kas hakata teda lugema (sest minu puhul tähendab raamatu alustamine tavaliselt kuu-ajalist pühendumust :D Mitte, et ma nüüd niiiii aeglaselt loeks, aga satun seda lihtsalt piinlikult harva tegema). Tema abikaasa, Epp Petrone kirjutised istusid mulle näiteks väga hästi (artiklite kogumik "Roheliseks kasvamine")
VastaKustuta