Vahelduseks...

Mõtlesin, et oleks vist õige aeg jälle siia midagi arukat kirjutada. Või noh, võib-olla siiski mitte nii arukat. Tänaseks mulle ajugümnastikast piisab (st täna oli 24-tunnine eksam infoühiskonnas, milles tuli analüüsida Eesti infoühiskonda 4 domeeni kaudu (psühhobiograafiline, sotsiaalsed suhted, kontekstuaalsete ressursside ja midagi oli veel) enda valitud definitsiooni alusel - kõlab hullult, eks ole?). Kuigi lõõgastumiseks valitud film, mille vaatamise ma justsama lõpetasin, ei kujunenud tegelikult samuti just kõige meeldivamaks. Mitte et see halb oli - juba Will Smithi olemasolu andis mõista, et tegemist on väärt filmiga (inglisekeelne pealkiri on sellel 'I am Legend'), aga ma leian, et suhteliselt raske on lõõgastuda, kui iga natukese aja tagant kargavad kuskilt pimedusest ootamatult välja koletised ning lõpuks surevad filmi ainsad 2 peategelast ära.

Aga mitte filmidest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma eksamil läbi kukkusin. Jah - mina, Sandra, igipõline oivik, kukkusin eksamil läbi. Tegelikult vähendab selle tragöödia ulatust fakt, et umbkaudu 100 inimesest ei pea järeleksamile minema vaid 2 õnnelikku hinge. Lihtsalt masendav. Aga ega ma ise ei tea ka veel, kas ma ise üldse teen selle kahetunnise piina uuesti läbi. See oleks ju tegelikult suht mõttetu, kui arvestada, et ma järgmisel aastal eriala vahetada kavatsen. Noh, kui ma üldse sisse pääsen. Kohati käivad mul peal paanikahood, et mis siis saab, kui nad tingimusi muudavad või sel aastal vähem rahvast vastu võravad või et mu eksamitulemused on aegunud või juhtub midagi kolmandat. Selle koha pealt ootab mind ees veel pool aastat praadimist

Mõtlesin küll pikemalt jutustada, aga hiline kellaaeg ja päev läbi analüüsimist on oma töö teinud. Eks ma kirjutan varsti pikemalt.