Ma olen kohutavalt väsinud, aga pean eilse Enrique kontserti muljed ära rääkima, enne kui meelest läheb. Ühesõnaga. See oli lihtsalt megamegalahe. Ja ma ei kahetse, et käisin. Kuigi nüüd on rahakotis taas üks ilus ja mitte vähe suur auk. Aga see oli igat senti väärt.
Niisiis, kontsert pidi algama kell 20.30, aga meie jõudsime kohale enne kaheksat. Olin Suurhallis esimest korda ja ausalt öeldes tundus see palju väikesemana, kui ma senini ette olin kujutanud. Mulle meeldis, et lava ulatus saali keskele ja jäi meist vaid mõned meetrid paremale. Väljakuulutatud ajal Enrique lavale siiski veel ei ilmunud. Mitte et see mind üllatas. Aga pooletunnise viivituse pärast ta lõpuks tuli. Ja kuidas veel - lava seest. Ja esimene lugu oli minu suureks rõõmuks just see, mida ma kõige enam kuulda olin soovinud - 'Ring My Bell'. Võin lisada, et antud laulu sõnade üle saime pärast päris kõvasti naerda.
Esimesed pool tundi me istusime ja kuulasime. Kõik, kes julgesid püsti tõusta, sunniti turvameeste poolt taas oma kohale istuma. Seda nii poole tunni jooksul, kuni Enrique, kes ju ometi ise istekohti oli nõudnud, ütles publikule 'stand up'. Mille peale me muidugi elu eest joostes lava juurde jooksime. Võib öelda, et sel hetkel läks asi pisut käest ära. Iga kord, kui Enrique meist mööda juhtus jooksma, röökisime Katriniga nagu 13-aastased. Tõestusmaterjal on ka olemas - minu ja Katrini mobiilides. Täna sai Janelin töö juures juba meie üle naerda.
Mis jäi veel mainimata...? Ah jaa - Enrique suutis laval ühe mehe oma tüdrukule abieluettepaneku tegema panna ja tegi ühe tüdruku õnnelikuks teha - kutsus ta lavale ja külvas ta suudluste ja kallistustega üle ja seda kõike 'Hero' saatel. Ma võin vanduda, et iga jumala naine, kes publiku seas istus (või seisis ning kargles, nagu meie), oli kadedusest rohkeliseks minemas. Lõpuks kadusid nad kaks lava sisse. Jumal teab, mis selle tüdrukuga seal all tehti. :D Igatahes kutsuti Enrique suure kisaga lavale tagasi ning ta esitas 3 lisalugu. Mingil hetkel paisati õhtu meeletult palju hõbedasi lipikuid, millest vähemalt 10 avastasin ma hommikul oma kotist. Tore üllatus :)
Kontsert lõppes enne poolt ühtteist. Parklast väljasaamisega oli küll parajalt jama. Kui me ei olnud poole tunni jooksul ikka veel üle 10 meetri liikunud, oli selge, et 23.00 väljuvale bussile ma ei jõua. Niisiis otsustasime, et aja prajaks tegemiseks läheme mäkist läbi. Halb mõte. Meie ees seisva 5-6 auto teenindamiseks Drive-In'is kulus ei rohkem ega vähem kui 45 minutit. Kõige hullem oli see, et me ei pääsenud kuidagi välja - tee oli täiesti blokeeritud. Nii et kui viimase bussi väljumiseni oli 9 minutit ja me lõpuks välja pääsesime (ilma süüa saamata, muidugi), tegi Marja Schumaherit ja sõitis nii 20 km/h üle lubatu. Uskumatu, aga õnn oli täielikult meiega - vlgusfoorid läksid roheliseks just õigel ajal ja üks auto, kellel oli tegelikult eesõigus, lasi meid mööda. Ja ma jõudsin. Pool minutit enne bussi väljumist. Vot seda ma kutsun vedamiseks.
Hommikul oli täiesti võimatu ennast üles ajada, et tööle minna. Olen tänase päeva jooksul ära joonud liitri energiajooki. Ma tean, et see on halb kraam - Marja ei lase mul seda vist iialgi unustada - aga kohvi ma vihkan ja see oli ainus asi, mis mind aidata suutis. Kuidagiviisi suutsin ka kummi kodutöö ära teha, kuigi esimesel korral ei suutnud ma tehtud tööga salvestatud faili Kristile saatmiseks avada ja ma pidin kogu töö uuesti tegema. Vähe masendav, kas pole?
Mul oleks veel nii palju rääkida (näiteks sellest, kuidas üks tibi täna enam kui 4000 krooni eest asju varastas. Ma ei tea, kuidas see küll võimalik on), aga ma kardan, et kui ma kohe magama ei lähe, siis vajan homme midagi enamat kui liitrit eriti kõrge kofeiinisisaldusega energiajooki.
Niisiis, kontsert pidi algama kell 20.30, aga meie jõudsime kohale enne kaheksat. Olin Suurhallis esimest korda ja ausalt öeldes tundus see palju väikesemana, kui ma senini ette olin kujutanud. Mulle meeldis, et lava ulatus saali keskele ja jäi meist vaid mõned meetrid paremale. Väljakuulutatud ajal Enrique lavale siiski veel ei ilmunud. Mitte et see mind üllatas. Aga pooletunnise viivituse pärast ta lõpuks tuli. Ja kuidas veel - lava seest. Ja esimene lugu oli minu suureks rõõmuks just see, mida ma kõige enam kuulda olin soovinud - 'Ring My Bell'. Võin lisada, et antud laulu sõnade üle saime pärast päris kõvasti naerda.
Esimesed pool tundi me istusime ja kuulasime. Kõik, kes julgesid püsti tõusta, sunniti turvameeste poolt taas oma kohale istuma. Seda nii poole tunni jooksul, kuni Enrique, kes ju ometi ise istekohti oli nõudnud, ütles publikule 'stand up'. Mille peale me muidugi elu eest joostes lava juurde jooksime. Võib öelda, et sel hetkel läks asi pisut käest ära. Iga kord, kui Enrique meist mööda juhtus jooksma, röökisime Katriniga nagu 13-aastased. Tõestusmaterjal on ka olemas - minu ja Katrini mobiilides. Täna sai Janelin töö juures juba meie üle naerda.
Mis jäi veel mainimata...? Ah jaa - Enrique suutis laval ühe mehe oma tüdrukule abieluettepaneku tegema panna ja tegi ühe tüdruku õnnelikuks teha - kutsus ta lavale ja külvas ta suudluste ja kallistustega üle ja seda kõike 'Hero' saatel. Ma võin vanduda, et iga jumala naine, kes publiku seas istus (või seisis ning kargles, nagu meie), oli kadedusest rohkeliseks minemas. Lõpuks kadusid nad kaks lava sisse. Jumal teab, mis selle tüdrukuga seal all tehti. :D Igatahes kutsuti Enrique suure kisaga lavale tagasi ning ta esitas 3 lisalugu. Mingil hetkel paisati õhtu meeletult palju hõbedasi lipikuid, millest vähemalt 10 avastasin ma hommikul oma kotist. Tore üllatus :)
Kontsert lõppes enne poolt ühtteist. Parklast väljasaamisega oli küll parajalt jama. Kui me ei olnud poole tunni jooksul ikka veel üle 10 meetri liikunud, oli selge, et 23.00 väljuvale bussile ma ei jõua. Niisiis otsustasime, et aja prajaks tegemiseks läheme mäkist läbi. Halb mõte. Meie ees seisva 5-6 auto teenindamiseks Drive-In'is kulus ei rohkem ega vähem kui 45 minutit. Kõige hullem oli see, et me ei pääsenud kuidagi välja - tee oli täiesti blokeeritud. Nii et kui viimase bussi väljumiseni oli 9 minutit ja me lõpuks välja pääsesime (ilma süüa saamata, muidugi), tegi Marja Schumaherit ja sõitis nii 20 km/h üle lubatu. Uskumatu, aga õnn oli täielikult meiega - vlgusfoorid läksid roheliseks just õigel ajal ja üks auto, kellel oli tegelikult eesõigus, lasi meid mööda. Ja ma jõudsin. Pool minutit enne bussi väljumist. Vot seda ma kutsun vedamiseks.
Hommikul oli täiesti võimatu ennast üles ajada, et tööle minna. Olen tänase päeva jooksul ära joonud liitri energiajooki. Ma tean, et see on halb kraam - Marja ei lase mul seda vist iialgi unustada - aga kohvi ma vihkan ja see oli ainus asi, mis mind aidata suutis. Kuidagiviisi suutsin ka kummi kodutöö ära teha, kuigi esimesel korral ei suutnud ma tehtud tööga salvestatud faili Kristile saatmiseks avada ja ma pidin kogu töö uuesti tegema. Vähe masendav, kas pole?
Mul oleks veel nii palju rääkida (näiteks sellest, kuidas üks tibi täna enam kui 4000 krooni eest asju varastas. Ma ei tea, kuidas see küll võimalik on), aga ma kardan, et kui ma kohe magama ei lähe, siis vajan homme midagi enamat kui liitrit eriti kõrge kofeiinisisaldusega energiajooki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar