Viimastel päevadel on (minu kohta) ebaloomulikult palju tegevust olnud. Täna käisin näiteks Üliõpilaslehe (varsti lisandub sinna sõna 'Eesti') koosolekul, mis kestis üle 2 tunni, mille toimumise ajal pidin kohutava kuumuse tõttu otsad andma. Noh, selline tunne kestis vähemalt seni, kuni mul avanes võimalus aknalaual istet võtta, kuid selleks ajaks oli kahju juba tehtud ning mulle oli kaela sadanud artikli kirjutamine teemal, millest ma midagi ei tea - mis on saanud 2+4 õppekavaga lõpetanutest. Küsimus seisneb siis selles: MILLEST ma täpsemalt kirjutama pean? Nagu et mis nad teevad? Mis mõttes? Eeeee. Tuleb vist küsida. Igatahes, mul õnnestus pilk visata ka teistele huvilistele, kes lehte tahaksid aidata koostada, ning üllatuslikult avastasin nimekirja lõpust ka paar vägagi tuttavat nime, sealhulgas Maria oma. Äge.
Aga eile käisime Haukka laadal. Selleks leppisime kokku kella seitsmese äratuse, et enne kaheksat välja sõita. Me ärkasime pärast kaheksat. Missugune üllatus. Aga rahvast oli kohutavalt palju, nii et vahel tundus, et meie liikumiskiiruseks oli 2 meetrit per minut. Ja kuumuse tõttu oli see liigagi suur katsumus. Võite ette kujutada minu hämmingut, kui avastasin, et trikimees, kes oli kutsutud sinna esinema, kandis ülikonda. Pintsakut ja puha. Masohhist, või kuidas?
Poole tunniga olime õega igatahes nii läbi, et hakkasime joogipunkti otsima. Selle asemel sattusin hoopis Universaali otsa, kus üks õllekalt tuttav onu (nime ei mäleta, aga Maria kindlasti teab) ütles mu pärimise peale vesipiibutubaka kohta, et sõpradele saab leti alt :D Ma arvasin, et ta ei mäletagi mind. Nüüd on mul siis banaani ja topeltõuna tubakad olemas, pluss veel need, mida Maria kasuisa piibuga kaasa pani (..mulle hakkab tunduma, et Maria on siin mingi püsiteema..).
Pärast seda, kui vanemad meie laadalõbu lõpetada otsustasid - see juhtus liigagi ruttu, sest empsi kõht valutas - tuli mul 'suurepärane' mõte Hilbale muru niitma minna. Noh et sünnipäeval võiks seal ikka kõik korras olla ja puha, aga kuna see kõik toimus nii umbes keskpäeval, siis omandas mu nahk kuldpruuni (kahetsusega pean lisama, et mõned kohad muutusid hoopis kirsivärvi punaseks) värvi, mida ma niisama lesides elu sees saavutanud poleks. Ma ei mäletagi, et ma kunagi varem nii tõmmu olnud oleks. Iseküsimus, kuidas mu (uued) heleheleheledad juuksed sellega sobivad. Õõh, olete näinud valgete juustega neegreid? KOLE!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar