Mulle ei meeldi lapsed. Kohe üldse mitte.
Tähendab, ma tolereerin neid ja olen viisakas ja osalen teinekord mõnes nende mänguski, aga mingit erillist naudingut pole see mulle küll iialgi pakkunud.
Seepärast on ka lastesaamise küsimus minu jaoks alati selline fifty-fifty olnud ja plusside-miinuste nimekirja esimeses pooles on ajalooliselt figureerinud ka enam praktilised kaalutlused - peamiselt, et ka kõrgemas eas ikka kellegiga suhelda oleks. Sest ma näen oma töös sageli inimesi, kellel reaalselt ei olegi mitte kedagi ja teate - see on nii kurb. Ja teisalt kartsin egoistlikult, et laste saamine on meeletu ohverdus ja omaenda elu pausile panemine - ja ma olin niigi oma 20ndad arstiõpingutele pühendanud ja alles nii lühikest aega tegelikult ka elu nautida saanud (niivõrd kui seda kahel, vahelduva eduga ka kolmel töökohal rabeledes teha sain).
Esimesel kohtingul tõstatas Erik lastesaamise teema umbes pool tundi pärast esimese õlle tellimist - tal oli kindel plaan lähiaastatel isaks saada ja kui mina kavatsenuks jääda lastetuks, siis ...ilusat teed mulle. Ja kuna ma olin juba selle poole tunni peale otsustanud, et jah, selle inimese võtan ma ära, siis oli sellega asi otsustatud.
Kaks triipu rasedustestil lasid ennast oodata 10 kuud. Mäletan, et olin haiglas valves ja korraga torkas, et päevad on kuidagi kahtlaselt palju, vist nädal? hilinenud (mul on mega-ebaregulaarne tsükkel, nii et kuni 5päevased kõikumised mind veel kulmu kergitama ei pane). Järgmisel hommikul kodus testi tehes oli siiski paras šokk, kui neid kahte selget roosat triipu nägin - ja veel enam üllatas mind mu enda reaktsioon sellele - Erik (kes oli läinud poodi piima tooma) leidis mind voodi servalt nutmas ja arvas esiti, et midagi on väga väga valesti - sest pole pole eriti sentimentaalne inimene ja õnnepisaraid mu silmis üldiselt näha ei saa.
Järgmine šokk tuli aga paar nädalat hiljem, kui ämmaemanda juures seda väikest murumuna esimest korda ultraheli aparaadi abil vaatama läksin. Jõudsin veel ohata, et jumal tänatud, et neid seal vaid üks on, mu suurim hirm olid kaksikud - kui ämmakas korraks väga vaikseks jäi ja siis kõhklevalt mind teavitas, et ee.. tundub, et siin on siiski teine veel. Ma reaalselt arvasin, et ta teeb nalja.
Noh, tuli välja, et ei teinud. Sain järgmisel päeval Dorise juures (nii palju siis sellest, et never ever ei lähe günekoloogile sõbranna juurde) kinnituse, et nii tõesti on - ja mitte ainult - tõenäoliselt on tegemist ühemunakaksikutega.
No tore. Öelge nüüd, et poisid ka veel, sest et ma ei oska nende nokudega midagi peale hakata ja nad ju pissivad kõik täis!
Võite kolm korda arvata, kes siis lõpuks tulid 😅
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar