Okei. Mind pole siin väga pikalt näha olnud. Aga hea põhjusega. Mu elu on liiga ilus ja täis ükssarvikuid ja roosasid õhupalle ja ideaalseid ämmasid ja kõike muud, mida iganes olen oma elus soovida julgenud.
Viimases postituses, nagu ma nüüd tagasi vaatan, olin Erikuga napid 3 nädalat tuttavad olnud ja kõrvuni armunud. Võin öelda, et selles osas pole midagi muutunud - arvan siiani, et sain lõpuks jackpoti ja karma on siiski minu poolel.
Kohtusime Erikuga 20. aprillil ja umbes 3 nädalat hiljem kutsus ta mind kaasa Tartusse, oma vennapoja 2. sünnipäevale. Olin muidugi korralikult ärevil ja käisin päeval enne pidu läbi kõik Kristiine keskuse rõivapoed, et endale ilusat, aga mitte liiga sügava dekoltee või väljapaistva lõhkuga kleiti selga leida (sest võimaliku ämmaga kohtumine on ju siiski väga oluline moment iga neiu elus) - lõpuks muidugi sobivat rõivast ei leidnudki, aga sain vähemalt korralikult välja magatud; see oli ka viimane (mitte valves oldud) öö, kus Erikust siiani eraldi kohas olen pidanud ööbima. Sõitsime Tartusse kohale - ja siis selgus, et potensiaalset ämma polnudki kohal. Covid oli oma töö teinud. Peo käigus sai talle siiski tehtud videokõne Eriku emale ja temaga resideeruva vanaemale, kes siis mind videopildis nähes mind automaatselt Eriku eksiks pidas. Polnud just mu elu parim moment, aga vähemalt tagantjärele võtab muigele. Kokku ma vanaemaga lõpuks ei saanudki, sest paar nädalat hiljem saatsin Erikut tema matustel. Ma olen lapsepõlvest saati matuseid ja üleüldse surnuaedasid vihanud, sest käisin enne kooli algust vanaisa matustel ja nägin selle järel terve öö selliseid luupainajaid, et isegi praegu tulevad sellele mõeldes peale külmavärinad. Keskseks teemaks oli muideks minu elusalt matmine.
Igatahes, kui Eriku vanaema siitilmast lahkus, siis otsustasin, et lähen temaga matustele kaasa. Koos on ikka lihtsam ju. Seal kohtasin esmakordselt ka kogu Eriku suguvõsaga - ja jah, on küll ebakonventsionaalne, sest tahaks nagu naeratada ja jutustada, aga samas peaks nagu kurb ja tõsine olema, sest et matused. Ja samas oli nii tore, kuidas erinevad inimesed tulid mu juurde ja kinnitasid, et Erik on ikka selline kullatükk (ma juba olin aru saanud).
Eriku sõpradega kohtumine oli oluliselt toredam, sest nad isegi ei teadnud, et ma eksisteerin, rääkimata siis sellest, et ma Eriku korraldatud Eurovisiooni vaatamisel neid uksel tervitan. Väga tüüpiline Erikust selliseid asju teha unustada, nüüd juba tean.
Sellele järgnes mu senise elu parim suvi, mille jooksul sai nii paljudes kohtades käidud ja uusi asju tehtud, et isegi järjekordne luumurd (seekord siis pindluu), mis mind Eriku sõbranna tagaaias viimase lastega batuudil hüpates tabas, ei suutnud seda ära rikkuda. Sain kolm nädalat puhkust ja see kulus väga, väga ära.
Me polnud koos olnud aastatki, kui Erik mulle Veneetsias abieluettepaneku tegi. Ma teadsin, et see on tulemas, sest selleks hetkeks olime vaikselt juba pulmasid hakanud planeerima, aga üllatus oli ikkagi suur. Olime parasjagu ühel sillal pildistamas ja poseerisin üksinda, kui nägin, kuidas Erik fotograafile midagi ütles ning siis minu poole suundus. Ma ei tea miks, aga olin tol hetkel veendunud, et ta tuleb ja lükkab mind vette või midagi - ta ei teeks iialgi midagi sellist - aga selle asemel tuli aitas ta mind püsti ja siis jäi kuidagi kohmetult mind vaatama - JA SIIS MA TEADSIN, MIS TULEB. Ja see oli tõesti nii ilus, nagu kuskilt filmist. Mul pole siiani mingit mälestust, mida ta mulle rääkis, aga mäletan, et vastasin talle "ah, ma ju nõnna noor veel!" ja mis parim, kõik sai ka pildile jäädvustatud. See on kindlasti mu senise elu top 3 momente.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar