Ma ei tea, kas ainult minuga on nii, aga mida vähem aega mul on, seda rohkem ma tehtud jõuan. Ei ole ju saladus, et ma tööl 110% hullu panen, sisuliselt üksinda elamist kasin ja kõigekallimale vähemalt kaks korda nädalas sooja söögi valmistan (teeks sagedamini, aga ma olen lihtsalt kogu aeg öösiti valves ja vahel tahaks ikka sushit ka tellida). Igaks juhuks mainin, et see elamise üksinda koristmine ei tulene mitte sellest, et kõigekallim mingi eriti lohakas ja laisk on, lihtsalt mina olen eriline pedant. Nüüd siis panin ennast ka trenni kirja ja otsin õmblustunde, et lõigete tegemine ilma Burda abita rohkem käppa saada. Lisaks otsustasin, et võiks siiski pisut aktiivsemalt siia kirjutada, sest vahepeal on siia kirjutamine ikka päris ära vajunud. Sean esialgseks eesmärgiks vähemalt 1 postituse kuus.
Niisiis, alustamine kõige olulisemast - ja samas kõige õnnetumast teemast ehk siis tänavusest Eesti Laulust. Ma ei tahaks olla party pooper, aga no andeks, sel aastal on lihtsalt erakordselt jama lauluvalik. Tänavuse 24 laulu kollektiivseks iseloomustamiseks sobiksid minu meelt mööda sõnad "uimane" ja "kiiresti ununev". Seega sel aastal ma detaisemalt laule kirjeldama ei hakka, sest sellest tuleks üks erakordselt depressiivne postitus - ja olgem ausad, kogu see koroonateema on juba piisavalt õnnetuks tegev. Minu jaoks on tänavusel võistlusel tegelikult üksainus võimalik võitja - Uku, kelle lugu on küll nõrgem kui eelmisel aastal, kuid siiski peajagu ülejäänud uina-muinast üle. Pluss pärast möödunudaastast pettumust väärib poiss Eurovisioonile minemist täiega.
Tegelikult tahaks ka ise kuskile minna. Eelistatult välismaale. Minu viimasest välisreisist on möödas juba pea poolteist aastat - isegi Lätti pole selle aja sees saanud - ja ma armastan reisimist üle kõige siin maailmas. Liialt optimistlik ma tegelikult reisimisvõimaluste osas lähitulevikus ei ole, aga meil on siiski kindel plaan sügisel pulmareisile minna - ja ikka kuskile kaugele; hetkel oleme mõtelnud näiteks Mehhiko ja Indoneesia peale. Lisaks on novembrisse planeeritud Elton Johni kontsert Inglismaal, kuhu emme viia lubasin ja mis möödunud sügisel eriolukorra tõttu juba kord edasi said lükatud. Mõelda vaid, et ostsin need üüüüüberkallid kontsertipiletid tükihinnaga >300 euri juba 2019. aasta alguses.
Tegelikult, mida aeg edasi, seda pessimistlikumaks ma kõikide nende plaanide osas muutun. Eriti kui näen, kui arusaamatult vaenulikud on inimesed vaktsineerimise suhtes. Nagu... mõelge nüüd. Pea 100% arstidest (kes võiks ju seda teemat kõige paremini jagada) on vaktsineeritud. Ja üldse - kui need vaktsiinid tõesti nii eluohtlikud on ja kõik vaktsineeritud ära tapavad, siis on maailm nagunii ju omadega metsas, sest kõik meedikud surevad ära. Või kuidas?
Kõige selle masendava pandeemia ja piirangute keskel hoiab mind pisut rõõmsamana pulmadega seonduv - ma ausalt ei saa aru neist inimestest, kes pulmade korraldamist tüütu kohustusena võtavad, sest mina küll naudin iga jumala sekundit ja pisiasja, mis sellega seotud on. Palkasime endale ka pulmakorraldaja (peamiselt dekoreerimise vajadust silmas pidades, kuid temast on niiii palju abi ka teiste korralduslike elementide juures) ja ma lihtsalt kirjutan talle iga natukese aja tagant, kui mind jälle mingi põnev mõte tabab. Nii näiteks tuli mul täitsa omapärane lauakaunistuste idee ja tänu temale sai planeeritud üks suuuuur (ja veidi liiga kallis) üllatus, aga sellest saan täpsemalt rääkida alles siis, kui pidu läbi. Ei ole ilutulestik. Ja ei ole strippar Marco (neid kahte pakutakse kõige sagedamini). Lõpuks saime valmis ka oma pulmakodulehekülje ja saatsime välja esimesed RSVP-d. Hetke seisuga peaks külalisi laekuma 80-90 ringis, aga täpsem arv selgub alles suve alguseks.
NII põnevil!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar