Seda et. Möödunud kuu kohta sai töötunde kokku 410. Kokku oli aprillis 744 tundi. Ja siis küsis kõigekallim umbes kolm korda päevas, et kas mul on paha tuju. No ei... ma olin lihtsalt väga, väga väsinud. Tähendab - rohkem kui muidu - sest ma olen viimased 5 aastat 2-3 koha peal töötanud, nagu suur osa Eesti meedikuid.
Ma tegelikult ei taha kurta - ma arvan, et minu situatsioon on oluliselt parem kui kõikidel neil koroona tõttu tööst ilma jäänud inimestel. Või siis töö säilitanud toidukaupluste klienditeenindajatel, kellest mul lihtsalt väga kahju on, eriti kuna ma olen ülikooli ajal seda tööd ka ise teinud ning tean, kui teenimatult vastik (eelkõige klientide suhtumise tõttu) selle töö iseloom ning ebaõiglaselt väike pakutav palk on.
Siiski... nii väga tahaks puhata.
Aga rõõmsamatel teemadel - saime lõpuks ometi oma korteri kätte ja hetkel läheb kogu töötamisest üle jäänud aur mööbeldamisele. Paraku on mul päris kallis maitse ja seetõttu jääb iga kord, kui järjekordsele eritellimusel tehtud mööblitükile arve saabub, süda hetkeks seisma. Selles mõttes on isegi tore, et töötatud sai sel kuul enam kui kahekordse koormusega - palk võiks ka ju siis vastav tulla.
Hetke seisuga on tellitud ja tegemisel köök (sai tellitud Mööblimasinalt) ning garderoob ja esik (eritellimusel Liuglevast Uksest), mai lõpus peaks saabuma ka diivan. Sobiva diivani leidmine oli kõige suurem peavalu, sest kõigekallim seadis tingimuseks, et diivan ei tohi olla jalgadel - aga ilusaid maani ulatuvaid diivaneid, mis vastaks ka minu nõuetele (piisavalt laiade käetugede ning sobiva värvitooniga, ideaalis ka voodiks lahti käiv), oli hämmastavalt raske leida. Lõpuks leidsin sobiva isendi sellise Tartumaa firma nagu Juniik koduleheküljelt ning ehkki ma pole veel valmisprodukti näinud, jagub mul sellele firmale vaid kiidusõnu - kõik minu rumalad küsimused said kiiresti vastatud ja kui ma uurisin kassipidajale sobivate materjalide kohta (sest meie Taco armastab absoluutselt kõike kraapida), siis saadeti mulle koju hunnik kanganäidiseid, mille hulgas oli ka loomasõbralikke materjale. Nagu, neid näidiseid oli NII PALJU, et ma olin alguses tegelikult ülisuures segaduses ja suutsin 3 päevaga 8 korda ümber mõelda. Kõigekallimast polnud ka mitte mingisugust abi - ta on praeguseks totaalselt alla andnud ja ütleb iga asja kohta, et tee nii, nagu tahad.
Lõpuks otsustasime mündirohelise hästi pehme kanga kasuks.
Teine kehv üllatus tuli seoses kirjutuslauaga. Kuna kõigekallim on kirglik arvutimängur, siis otsustasin talle laua tellida sünnipäevaks (algselt oli see meie järgmise kuu plaanides). Sobiva laua leidmine osutus samuti oodatust raskemaks, lõpuks osutus minu endagi suureks üllatuseks valituks üks IKEA toode (ütlen kohe ära, et ma ei ole väga suur IKEA fänn). Kaup pidi saabuma kella 13 ja 17 vahel, nii et olin kohusetundlikult kell 12:30 korteris kohal. Ainult et siis sai kell 17... ja ei midagi. Härrased suvatsesid kohale ilmuda pisut enne kella 18. Oleks siis ettegi helistanud, et hilinevad, aga ei midagi. Nii et minu niigi kõhklev suhtumine IKEAsse sai järjekordse väikese hoobi.
Ma tegelikult ei taha kurta - ma arvan, et minu situatsioon on oluliselt parem kui kõikidel neil koroona tõttu tööst ilma jäänud inimestel. Või siis töö säilitanud toidukaupluste klienditeenindajatel, kellest mul lihtsalt väga kahju on, eriti kuna ma olen ülikooli ajal seda tööd ka ise teinud ning tean, kui teenimatult vastik (eelkõige klientide suhtumise tõttu) selle töö iseloom ning ebaõiglaselt väike pakutav palk on.
Siiski... nii väga tahaks puhata.
Aga rõõmsamatel teemadel - saime lõpuks ometi oma korteri kätte ja hetkel läheb kogu töötamisest üle jäänud aur mööbeldamisele. Paraku on mul päris kallis maitse ja seetõttu jääb iga kord, kui järjekordsele eritellimusel tehtud mööblitükile arve saabub, süda hetkeks seisma. Selles mõttes on isegi tore, et töötatud sai sel kuul enam kui kahekordse koormusega - palk võiks ka ju siis vastav tulla.
Hetke seisuga on tellitud ja tegemisel köök (sai tellitud Mööblimasinalt) ning garderoob ja esik (eritellimusel Liuglevast Uksest), mai lõpus peaks saabuma ka diivan. Sobiva diivani leidmine oli kõige suurem peavalu, sest kõigekallim seadis tingimuseks, et diivan ei tohi olla jalgadel - aga ilusaid maani ulatuvaid diivaneid, mis vastaks ka minu nõuetele (piisavalt laiade käetugede ning sobiva värvitooniga, ideaalis ka voodiks lahti käiv), oli hämmastavalt raske leida. Lõpuks leidsin sobiva isendi sellise Tartumaa firma nagu Juniik koduleheküljelt ning ehkki ma pole veel valmisprodukti näinud, jagub mul sellele firmale vaid kiidusõnu - kõik minu rumalad küsimused said kiiresti vastatud ja kui ma uurisin kassipidajale sobivate materjalide kohta (sest meie Taco armastab absoluutselt kõike kraapida), siis saadeti mulle koju hunnik kanganäidiseid, mille hulgas oli ka loomasõbralikke materjale. Nagu, neid näidiseid oli NII PALJU, et ma olin alguses tegelikult ülisuures segaduses ja suutsin 3 päevaga 8 korda ümber mõelda. Kõigekallimast polnud ka mitte mingisugust abi - ta on praeguseks totaalselt alla andnud ja ütleb iga asja kohta, et tee nii, nagu tahad.
Lõpuks otsustasime mündirohelise hästi pehme kanga kasuks.
KUIDAS sa siit valida suudad?!?
Üleeile saabus lõpuks ka voodi - ja sellega ma paraku 100% rahule ei jäänud, sest piltidelt polnud teatud detalile (täpsemalt - 2 cm diameetriga võltsjuveele meenutavaid päise kinnitusi) näha ning nüüd pean välja mõtlema, kuidas neid eemaldada/varjata nii, et voodit ära ei lõhu. Samuti tuli ebameeldiva üllatusena see, et kuigi ma enda arust tellisin voodi tarne tuppa, jäeti see mu korteri väliskoridori. Ma ausalt jäin ammulisui vahtima, kui tarnija pärast soovitud allkirja saamist lihtsalt selja keeras ja minema kõndis. Ega muud üle ei jäänud, kui kõigekallim keset kiiret tööpäeva endale appi kutsuda, sest et ma üksi seda kolakat kaheksandale korrusele toimetama võimeline polnud.
Teine kehv üllatus tuli seoses kirjutuslauaga. Kuna kõigekallim on kirglik arvutimängur, siis otsustasin talle laua tellida sünnipäevaks (algselt oli see meie järgmise kuu plaanides). Sobiva laua leidmine osutus samuti oodatust raskemaks, lõpuks osutus minu endagi suureks üllatuseks valituks üks IKEA toode (ütlen kohe ära, et ma ei ole väga suur IKEA fänn). Kaup pidi saabuma kella 13 ja 17 vahel, nii et olin kohusetundlikult kell 12:30 korteris kohal. Ainult et siis sai kell 17... ja ei midagi. Härrased suvatsesid kohale ilmuda pisut enne kella 18. Oleks siis ettegi helistanud, et hilinevad, aga ei midagi. Nii et minu niigi kõhklev suhtumine IKEAsse sai järjekordse väikese hoobi.
Mis veel?
Kõigekallim sai vahepeal 26aastaseks. Üllatasin teda südaööl (ta arvas, et ma magan) koogiga, mis oli küll paraku poest ostetud, sest sain ise alles kell 21:00 koroonavalvest vabaks. Palju õnne, kõigekallim!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar