Üheks minu väikestest unistustest on alati olnud ära käia päris tõelises viinamarjaistanduses. Olles veetnud poolteist päeva Maltal, omandas teadmine, et seal sellised paigad täiesti eksisteerivad, kergelt utoopia maigu. Kes kunagi ses väikses saareriigis käinud on, nõustub ilmselt minuga, et tegemist on ühe paraja kiviga keset merd, kus taimestiku esindamise kohustust täidavad peamiselt palmid ning kümmet eri liiki kaktused ning muruplatsi leidmine pole mitte ainult raske, vaid täiesti võimatu. Vähemalt suvekuudel, mil taevast midagi muud peale päikese lõõmavate kiirte oodata ei ole.
Ometigi oli Maria meie jaoks juba varem soetanud piletid ühe Malta kahe suurema veinitootja (Marnisi) marjakoristushooaja alguspeole. Lubati ekskursiooni, piiramatult veini ja Ira Loscot. (Kellele viimane nimi tundmatuks jäi, siis meenutage 2001. aastal Eestis toimunud Eurovisiooni, kus seesama neiu Maltale seni nende parima, 2. koha noppis).
Kuivõrd viinamarjaistandus ise asus Malta kõige lõunapoolsemas tipus ühe kalurilinnakese, Marsaxlokki lähedal, läksime juba varem kohale, et natukene ringi vaadata. Ja hästi tegime. Marsaxlokk oli ülimalt idülliline linnake, kus tavapäraselt (loe: juba tüdimust tekitama hakkavaid) kollaseid ehitisi tasakaalustasid kõikvõimalikes kirgastes toonides kaluripaadid. Ja see oli nii ilus! Nagu postkaardilt, tõesti.
Ka üritus ise oli ääretult hästi korraldatud - esimese asjana ulatati meile näppu isiklikud klaaspokaalid ja suunati siis viinamarjapõõsaste vahele uudistama ja tarkust koguma. Meie suureks rõõmuks innustati meid ka eri veinisortideks saavaid marju suhu pistma, nii et lõpuks avasimegi Mariaga suud vaheldumisi väikeste magusate mammude ja nende vedela tulevikuvormi sinna suunamiseks. Leidsime kiiresti ka oma lemmikveini, ühe roosa mulliga isendi, mida siis terve ülejäänud reisi suurima innuga igal pool tellisime/ostsime.
Ometigi oli Maria meie jaoks juba varem soetanud piletid ühe Malta kahe suurema veinitootja (Marnisi) marjakoristushooaja alguspeole. Lubati ekskursiooni, piiramatult veini ja Ira Loscot. (Kellele viimane nimi tundmatuks jäi, siis meenutage 2001. aastal Eestis toimunud Eurovisiooni, kus seesama neiu Maltale seni nende parima, 2. koha noppis).
Kuivõrd viinamarjaistandus ise asus Malta kõige lõunapoolsemas tipus ühe kalurilinnakese, Marsaxlokki lähedal, läksime juba varem kohale, et natukene ringi vaadata. Ja hästi tegime. Marsaxlokk oli ülimalt idülliline linnake, kus tavapäraselt (loe: juba tüdimust tekitama hakkavaid) kollaseid ehitisi tasakaalustasid kõikvõimalikes kirgastes toonides kaluripaadid. Ja see oli nii ilus! Nagu postkaardilt, tõesti.
Ka üritus ise oli ääretult hästi korraldatud - esimese asjana ulatati meile näppu isiklikud klaaspokaalid ja suunati siis viinamarjapõõsaste vahele uudistama ja tarkust koguma. Meie suureks rõõmuks innustati meid ka eri veinisortideks saavaid marju suhu pistma, nii et lõpuks avasimegi Mariaga suud vaheldumisi väikeste magusate mammude ja nende vedela tulevikuvormi sinna suunamiseks. Leidsime kiiresti ka oma lemmikveini, ühe roosa mulliga isendi, mida siis terve ülejäänud reisi suurima innuga igal pool tellisime/ostsime.
Värvilised paadid ja kollased majad
Värvilised paadid ja roosa mina
Nukker hüljatud maja teeserval...
Natukene eemal toimus päise päeva ajal ilutulestik (ehkki pildilt sellest aru pole saada, oli väljas ikka väga valge). Püstihullud.
Viinamarjad!
Selline mõnus oleng
Siin näete mammusid ka (ja seda ülihead roosat mulliga veini minu käes)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar