Kui ma mõtlen tagasi oma esimestele ülikooliaastatele, siis läheb meel üsna nukraks - kõik need ainiti arvutiekraani taga veedetud tunnid ja ühikaseinade vahel istetud aeg oleks ju tegelikult olemata võinud olla - seda enam, et ajakirjandustudengid evivad mu praeguse eriala esindajatega ikka kordades enam vaba aega. Aga aega tagasi ei keera - ja ilmselt seepärast olengi ennast viimasel ajal nii paljude tegevuste vahel katki rebinud - või pigem siis kummi kombel mitmesse suunda venida üritanud - nii et uneaja leidmisel sageli raskusi esineb. Kuna mul ka hetkel selja taga vaid 3,5tunnine õndsas unes veedetud öö seisab, siis ei hakka ma siinkohal üles loetlema kogu seda põnevat sündmustejada, millest mu elu nagu eriti kirkavärvilistest kildudest pusle kokku on pandud, ning meenutamisele tulevad vaid viimase paari nädala kõige silmapaistvamad sündmused.
Nii kaua kuni ma mäletan, on mu vihatuimate kuude edetabeli tipus trooninud ikka november. Et olin sel aastal just selle jubeda, vihmase, lumeohuga kuu alguses planeerinud ära lõpetada oma erakorralise meditsiini tsükli praktika, viibisin juba ennetavalt päris sügavas novembridepressioonis ning isegi kibekiire kommerss (mis hõlmas 120 muffini küpsetamist, rebasteatri kokkupanemist ning lõpmatuid tunde koristamist, koristamist, koristamist....) ei suutnud mu mõtteid eemale viia sellest ühest suurest ämbrist mu väljavaates selles ühes Tallinna haigla EMOs ja hilisemas elus arstina hakkama saada - mu täiesti puudulikust vene keele oskusest. Ma olen täiesti veendunud, et asi on mu väärakalt kokku pandud ajus, mis venekeelse jutu võnked ükssarvikuteks ja vikerkaarekarudeks transleerib. Igatahes, kuu oli juba varakult ette hukule määratud. Teate, isegi kui ma oleksin suur keeletark, ei meeldiks mulle erakorralises töötada. Üks mu rühmaõde pani selle tunde päris ilusti sõnadesse ka: mina ei taha olla see, kes peab ärkama, kui mingi joodik on kukkunud ja pea ära löönud. Mina ei taha ka, päriselt ka ei taha. Lisaks tuleb alati arvestada, et mõni päev lihtsalt venib ja venib ning päevas käibki osakonnast läbi vaid 10 inimest. Ja siis on selliseid päevi, kus sa oled teise arstiga kahekesi tööl ja iga tund astub uksest sisse - või tuuakse kiirabiga - ca 10 inimest. Pean ennast üsna vastupidavaks inimeseks, aga ühe sellise päeva lõpuks olin ma kõigest ja kõigist sedavõrd väsinud, et palju ei puudunud sellest, et ma kuskile nurka oleksin istunud ja mitte-eksisteerimist teeselnud.
Teate. Vahel tulevad kõige paremad asjad just kõige õigemal ajal. Ja kas on maailma parima kutse saamiseks suurepärasemat aega kui üliraske tööpäev keskkonnas, kus sa suurem osa ajast põhimõtteliselt mitte kellestki aru ei saa? Nii et kui ma keset mitte-eksisteerimise teesklemist sain kõne, kus mind ühe ülitähtsa balli perenaiseks kutsuti, arvasin ma küll esiti, et olin millestki väga valesti aru saanud ning seejärel, et kõneleja oli hulluks läinud (mäletate veel mu välkreferaadi-fopaad?) ning eelnevate võimaluste välistamisel nagu põrkepall toolil ja mööda osakonda ringi hüplesin ning oma lollakalt õndsa ilmega nii mõnegi patsiendi tema arsti normaalsuses kahtlema panin.
Igatahes, ehkki ma algselt täiesti veendunud olin, et sellele pakkumisele ürituse kordamineku eesmärgil ära ütlen - sest olgem ausad, 5 päevaga ei ole võimalik normaalset ballikleiti leida, rääkimata esinemishirmust üle saamisega. Sellegipoolest andsin siiski lõpuks üle kogu keha värisedes oma jah-sõna. Üks mu balli korraldav tuttav ütles seejuures väga tabavalt, et kes siis veel kui mitte nende organisatsiooni mitteametliku fännklubi president sellesse ametisse kõige paslikum oleks :) Ja teate, kuradi õigesti tegin ka. Sest järgnev nädal oli üks mu senise elu paremaid. Paaniline kleidi otsimine läbivettinud saabastega keset vihmamärga Tallinnat, kõne kokkupanek (see sai muideks valmis ballieelsel ööl kell 4), läbirääkimised ülibuukitud meikarite ja juuksuritega - see kõik oli lihtsalt nii lahe!
Teate, kui keeruline on nii viimasel hetkel leida kleiti? Käisin läbi 3 suuremat laenutust ning kõik pakutavad kleidid osutusid liiga lühikeseks, kitsaks või olid üleliterdatud vahukooretordid... Seepärast saigi raske südamega vastu võetud otsus endale kleit osta - ja mulle sobiv eksemplari tehti valmis Tallinn Dollsis. Ainus probleem seisnes selles, et kui siis kleidi ballieelsel õhtul kätte sain, oli see mulle nii 15 cm liiga pikk. Algselt pidanuks ma kleidi kätte saama tund enne ürituse algust - nii et võite arvata, millisest katastroofist ma ennast päästsin, kui jätsin ühe ammuplaneeritud reisi ära just sel põhjusel, et tahtsin igaks juhuks varem kleiti näha. Õnnega pooleks tuli mulle meelde, et ühe mu endise klassiõe õde omab Tartus õmblusstuudiot, nii et sain liigsed sentimeetrid kleidisaba siiski õigeks ajaks maha.
Ja teate - see õhtu ise.... see oli tõesti imeline. Pidime kõigi kontsertimajja saabujatega šampusepokaale kokku lööma ja avavalssi tantsima... ja teate, mis oli õhtu parim osa? See, et mul lavale astudes igasugune hirm lihtsalt kadus. Mis muidugi ei tähenda, et ma vigu - näiteks balli peremehe nime unustamine - ei teinud, aga kui arvestada, kui kiiresti see kõik kokku oli pandud, siis tuleb rahul olla. Ja kui siis öösel lahkudes uksel oma roosi ootasin (igale daamile kingiti üks), siis topiti mulle pihku terve posu lilli. Balli säravaimale daamile. Ja tol hetkel mõtlesin tõesti, et mul pole RedBulli vaja, et õhku tõusta - nii hea ja kerge oli tunne.
Ja elu on üldse täiega lill. Teistest põhjustest hilisemates postitustes :)
Igatahes, ehkki ma algselt täiesti veendunud olin, et sellele pakkumisele ürituse kordamineku eesmärgil ära ütlen - sest olgem ausad, 5 päevaga ei ole võimalik normaalset ballikleiti leida, rääkimata esinemishirmust üle saamisega. Sellegipoolest andsin siiski lõpuks üle kogu keha värisedes oma jah-sõna. Üks mu balli korraldav tuttav ütles seejuures väga tabavalt, et kes siis veel kui mitte nende organisatsiooni mitteametliku fännklubi president sellesse ametisse kõige paslikum oleks :) Ja teate, kuradi õigesti tegin ka. Sest järgnev nädal oli üks mu senise elu paremaid. Paaniline kleidi otsimine läbivettinud saabastega keset vihmamärga Tallinnat, kõne kokkupanek (see sai muideks valmis ballieelsel ööl kell 4), läbirääkimised ülibuukitud meikarite ja juuksuritega - see kõik oli lihtsalt nii lahe!
Teate, kui keeruline on nii viimasel hetkel leida kleiti? Käisin läbi 3 suuremat laenutust ning kõik pakutavad kleidid osutusid liiga lühikeseks, kitsaks või olid üleliterdatud vahukooretordid... Seepärast saigi raske südamega vastu võetud otsus endale kleit osta - ja mulle sobiv eksemplari tehti valmis Tallinn Dollsis. Ainus probleem seisnes selles, et kui siis kleidi ballieelsel õhtul kätte sain, oli see mulle nii 15 cm liiga pikk. Algselt pidanuks ma kleidi kätte saama tund enne ürituse algust - nii et võite arvata, millisest katastroofist ma ennast päästsin, kui jätsin ühe ammuplaneeritud reisi ära just sel põhjusel, et tahtsin igaks juhuks varem kleiti näha. Õnnega pooleks tuli mulle meelde, et ühe mu endise klassiõe õde omab Tartus õmblusstuudiot, nii et sain liigsed sentimeetrid kleidisaba siiski õigeks ajaks maha.
Ja teate - see õhtu ise.... see oli tõesti imeline. Pidime kõigi kontsertimajja saabujatega šampusepokaale kokku lööma ja avavalssi tantsima... ja teate, mis oli õhtu parim osa? See, et mul lavale astudes igasugune hirm lihtsalt kadus. Mis muidugi ei tähenda, et ma vigu - näiteks balli peremehe nime unustamine - ei teinud, aga kui arvestada, kui kiiresti see kõik kokku oli pandud, siis tuleb rahul olla. Ja kui siis öösel lahkudes uksel oma roosi ootasin (igale daamile kingiti üks), siis topiti mulle pihku terve posu lilli. Balli säravaimale daamile. Ja tol hetkel mõtlesin tõesti, et mul pole RedBulli vaja, et õhku tõusta - nii hea ja kerge oli tunne.
Ja elu on üldse täiega lill. Teistest põhjustest hilisemates postitustes :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar