Nonii. See kullake siin on kaua aega oma järge oodanud ja nüüd, täna, pärast totaalselt haiget LOR (otorinolarüngoloogia - proovige hästi kiiresti öelda) eksamit ja uskumatult vähese unes veedetud suhtosaga nädalat olen siin, et teile rääkida, kuidas mu elu järsku väga huvitavaks on saanud.
*Mitte et ta kunagi katastroofiliselt igav oleks olnud. Aga saite vast ise ka vahepeal aru, et mu postitused koosnesid meditsiinilisest sõnavarast ja mu enda peas sündivatest ebanormaalsustest.
Igatahes - kuna päris tervet kuud kirja panna ei jõua, piirdun hetkel viimase kahe päeva ehk põhiliselt volbriseikluste selgitamisega - tegemist on ju siiski aasta tähtsuselt kolmanda sündmusega pärast jõule ja Eurovisiooni.
Sel aastal oli volber kõigist senisest (eelnevast viiest) täiesti erinev. Kuidagi palju kiirem. Kuna ma hetkel kahte ainetsüklit korraga teen ja mu koolipäevad väga pikad kipuvad olema, jooksin ummisjalu kohale alles rongkäigu alguseks ja oh-sa-poiss, päris äge oli teine. Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis eelmiste aastate enese ilusaks tegemise ja rummikoolaga täidetud pre-olengud Mariaga omavad mu aju eriti härdate mälestustega täidetud sopis keskset kohta..
Rongkäigu ja avatud osa vahele mahtus veel kohvikuskäik oma uue perekonnaga (mul on nüüd topeltemad ja -isad, kellest pooled must vist nooremad on... ) ja selline vaiksem istumine konvendis, millest jäid eredamalt meelde väga, väga ilusate häältega armastuslaule lõõritavad mehepojad Maaülikoolist, meeletu nõudepesu ja poole ürituse pealt sisse sadanud õde, kes mult kleidi pihta pani. Pole hullu, viimase lugemise järgi on mul nimetet kehakatteid kapis juba üle 40 (ups).
Avatud osas pidin enamus ajast viibima oma konvendis - kus, tõsi, tegelikult väga vinge pidu oli. Nii kasutasingi oma vabaks antud 2 tunnist ära napilt ühe ja - pange nüüd tähele - mitte Revelias (!!!! esimest korda!!), vaid esimest korda ever volbri ajal Rotalias, kus ma nägin... jah, Jobu. Vaeseke oli baari topitud ja valas juba üsna tipsis neiudele siidrit ja rummikoolat. Ma tean, et see oli igati halb mõte, aga ma lihtsalt pidin ka ennast sinna üksteise näo aktiivse imemisega tegeleva paarikese ja purjus metsiku neiu vahele pressima, et just temalt kaks siidritopsi tellida. Ja kui siis järjekord minuni jõudis, ei osanudki ma nagu midagi öelda - nii et pobisesin oma soovi ja tõmbasin esimesel võimalusel leebet nagu tuulispask. Polnud väga õnnestunud mõte, ühesõnaga.
Jobu sattus mulle silma alla ka järgmisel päeval (tunnistan, et vaatamata teistsugustele plaanidele jõudsin kuskil 8 ja 10 vahel hommikul ka tunnikese iluund koguda), kui traditsioonilisele piknikule läksin. Taas kord ei osanud ma miskit mõistlikku kosta, nii et ... kõndisin lihtsalt mööda. Oh well.
Kui aga see väike nõme hetk välja arvata, oli kolmapäevane üritus niiiiii mõnus. Ilm oli täiesti ideaalne ja seltskond parim - mina, Maie ja hunnik ülikondades noormehi. Ja nii uskumatu, kui see ka ülipabistava loomusega minu puhul on, suutsin ma kuni päris õhtuni eemale tõrjuda kõik närivad mõtted juba ülejärgmisel päeval toimuva pidavast eksamist, milleks mul tegelikult ilus plaan tol päeval õppida oli (selleni ma lõpuks ei jõudnudki). Ja nii maandusingi kodus alles 7 ajal õhtul - täiesti magamata, umbselt heade mõtetega täidetud pea ning väikese promilliga 26tunnisest non-stop õlle/siidrilibistamisest. Ja jäätisega ühe olulise volbritraditsiooni tarbeks, mille kohaselt ma tualeti põrandal sööma olin sunnitud ja mille täitmise vajadusest teavitas mind Maria, kes, hoolimata teises Eesti otsas viibimisest, oma kodus samuti tualetis einet oli võtnud.
Sest volbritraditsioonid on me jaoks pühad.
*Mitte et ta kunagi katastroofiliselt igav oleks olnud. Aga saite vast ise ka vahepeal aru, et mu postitused koosnesid meditsiinilisest sõnavarast ja mu enda peas sündivatest ebanormaalsustest.
Igatahes - kuna päris tervet kuud kirja panna ei jõua, piirdun hetkel viimase kahe päeva ehk põhiliselt volbriseikluste selgitamisega - tegemist on ju siiski aasta tähtsuselt kolmanda sündmusega pärast jõule ja Eurovisiooni.
Sel aastal oli volber kõigist senisest (eelnevast viiest) täiesti erinev. Kuidagi palju kiirem. Kuna ma hetkel kahte ainetsüklit korraga teen ja mu koolipäevad väga pikad kipuvad olema, jooksin ummisjalu kohale alles rongkäigu alguseks ja oh-sa-poiss, päris äge oli teine. Kuigi, kui nüüd päris aus olla, siis eelmiste aastate enese ilusaks tegemise ja rummikoolaga täidetud pre-olengud Mariaga omavad mu aju eriti härdate mälestustega täidetud sopis keskset kohta..
Rongkäigu ja avatud osa vahele mahtus veel kohvikuskäik oma uue perekonnaga (mul on nüüd topeltemad ja -isad, kellest pooled must vist nooremad on... ) ja selline vaiksem istumine konvendis, millest jäid eredamalt meelde väga, väga ilusate häältega armastuslaule lõõritavad mehepojad Maaülikoolist, meeletu nõudepesu ja poole ürituse pealt sisse sadanud õde, kes mult kleidi pihta pani. Pole hullu, viimase lugemise järgi on mul nimetet kehakatteid kapis juba üle 40 (ups).
Avatud osas pidin enamus ajast viibima oma konvendis - kus, tõsi, tegelikult väga vinge pidu oli. Nii kasutasingi oma vabaks antud 2 tunnist ära napilt ühe ja - pange nüüd tähele - mitte Revelias (!!!! esimest korda!!), vaid esimest korda ever volbri ajal Rotalias, kus ma nägin... jah, Jobu. Vaeseke oli baari topitud ja valas juba üsna tipsis neiudele siidrit ja rummikoolat. Ma tean, et see oli igati halb mõte, aga ma lihtsalt pidin ka ennast sinna üksteise näo aktiivse imemisega tegeleva paarikese ja purjus metsiku neiu vahele pressima, et just temalt kaks siidritopsi tellida. Ja kui siis järjekord minuni jõudis, ei osanudki ma nagu midagi öelda - nii et pobisesin oma soovi ja tõmbasin esimesel võimalusel leebet nagu tuulispask. Polnud väga õnnestunud mõte, ühesõnaga.
Jobu sattus mulle silma alla ka järgmisel päeval (tunnistan, et vaatamata teistsugustele plaanidele jõudsin kuskil 8 ja 10 vahel hommikul ka tunnikese iluund koguda), kui traditsioonilisele piknikule läksin. Taas kord ei osanud ma miskit mõistlikku kosta, nii et ... kõndisin lihtsalt mööda. Oh well.
Kui aga see väike nõme hetk välja arvata, oli kolmapäevane üritus niiiiii mõnus. Ilm oli täiesti ideaalne ja seltskond parim - mina, Maie ja hunnik ülikondades noormehi. Ja nii uskumatu, kui see ka ülipabistava loomusega minu puhul on, suutsin ma kuni päris õhtuni eemale tõrjuda kõik närivad mõtted juba ülejärgmisel päeval toimuva pidavast eksamist, milleks mul tegelikult ilus plaan tol päeval õppida oli (selleni ma lõpuks ei jõudnudki). Ja nii maandusingi kodus alles 7 ajal õhtul - täiesti magamata, umbselt heade mõtetega täidetud pea ning väikese promilliga 26tunnisest non-stop õlle/siidrilibistamisest. Ja jäätisega ühe olulise volbritraditsiooni tarbeks, mille kohaselt ma tualeti põrandal sööma olin sunnitud ja mille täitmise vajadusest teavitas mind Maria, kes, hoolimata teises Eesti otsas viibimisest, oma kodus samuti tualetis einet oli võtnud.
Sest volbritraditsioonid on me jaoks pühad.
See pidi olema naljapilt. Üks meist (see, kes ilmselgelt vähem külma kardab) ei oska naljakas olla.
Mul läks selle peale nunnumeeter katki... :)
Nagu öeldud - palju ilusaid ülikonnastatud noormehi. Ja mina (see, kes ainsana ülikonnas pole)
Veel ilusaid ülikonnastatud noormehi (need oskasid laulda ka!)
Tegelikult siiski oli see A ja V kodu, mille dušikabinis ma burgerit ja friikaid sõin, aga see selleks. Vajadusel on kättesaadav videoproof:D
VastaKustuta