(Edukalt edutu) sotsiaalne enesetapp

Mõni aeg tagasi rääkisin siin suure vaimustusega, kuidas mu ajukäärude vahel üks eriti kummaliste sugemetega idee organiseerumise kohta valmis küpses. Tänase seisuga võin öelda, et olen eriti värske noorliige ühes väga ägedas naiskorporatsioonis.

Ma ise arvan, et üsna üle noatera. Sest öisele vastuvõtmist kuulutavale rõõmusõnumile ühe mu kursakaaslase poolt (ka noorliige samas organisatsioonis), mis andis mõista, et ma päris nii totaalselt ennast ära ei häbistanud ning siiski piisavalt positiivse mulje suutsin jätta, eelnes üks mu elu kõige alandavamaid momente. Ja annan sõna, et mina kui üks üliagar erinevate sotsiaalsete rehade otsa koperdav neiu neid sõnu just kergelt õhku ei viska.

Kes teavad, kes ei tea - aga mul on terve elu tulnud maadelda sellise kohutavalt häiriva foobiaga nagu esinemishirm. Sellist eriti halvavat sorti esinemishirmuga kusjuures, et mu pea alati tühjaks läheb, kui midagi suurema kui mõneliikmelise seltskonna ees ütlema pean ning isegi enesetutvustamise palve peale väike paanika kujul 'mis see mu nimi nüüd oligi?' tekib.
Minu valitud organisatsioonis nõutakse kolmandal külalisõhtul välkreferaadi suulist esitamist selle liikmete ees. Jah. Jah.... ja seal ma siis (sotsiaalselt) suringi.
Sest saatuse tahtel (või minu erakordselt vääraka õnne taganttorkimisel) olin ma järjekorras esimene 'esineja'. Mu 'esinemine' jäi aga üsna lühikeseks, sest peale adumist, et mu aju on mõttetöö koha pealt aidjöö teinud ja ma igasuguse loogilise arutluse võime äkitselt kaotanud olin, suutsin läbi oma ilmselt väga-väga valgete huulte pressida vabanduse ja sinna otsa sõnad, et ma siis liigun vist hoopis kodu poole. Kõike seda saatmas eriti haletsusväärne tunne ja kerge jälestus enese suunas. Kuidas ma ei saa sellise asjaga siis hakkama? Nii lihtsalt annangi alla või??

Koju ma siiski ei läinud. Või pigem - ei lastud minna. Ülejäänud õhtut katab mu peas mingi udukogum, kuna ma vist kergelt šokis olin juhtunust. Aga - nagu öeldud - läks kõik siiski lõpuks hästi. Ju nad said siis aru, et ma tegelikult selle vastiku esinemist põlgava ajusopi võimuvalitsuse varjus täiega äge inimene olen.

Eile saime seitsmekesi, kes meid sinna vastu võeti, teklid pähe, käisime Toomel šampust joomas ja kuulasime, kuidas poisid... khm, mehed, meile laulsid. Huvitav kogemus.

Ja ilmselt läheb nüüd elu veidi põnevamaks - kõik need kohustused, üritused... ohh... Vist hakkan natukene mõikama, miks mu õde kogu sellest värgist nii vaimustuses on.
*Ja kõigi eelduste kohaselt hakkan nüüd kuulma, kuidas ma temast noorem olen. Saab *tore* olema (seda palun lugeda eriti, eriti sarkastiliselt)