Täna ärkasin vara (pool üksteist on vara minu jaoks) selle peale, et keegi mind varbast näpistas. Olles veendunud, et esäl taas miski kiusamise tuju peal on, hoidsin silmi kõvasti kinni ja lootsin, et ta mul oma mõnusas tekkidest moodustunud kookonis edasi magada laseb - ainult et kui järgmisks käsi juustesse susati, lõin silmad lahti ja sain kuulda, et ma nüüd ilusti ennast voodist välja ajaks, sest päeva teemaks on quality family time Ahhaa keskuses. Ega siis midagi - polegi mingi paar aastat esivanematega n-ö perepäeva pidanud.
Ainult et Ahhaa! keskusesse jõudes saime suure pettumuse osaliseks, kuna planetaariumisse kohti polnudki ja see mind tegelikult kõige rohkem sinna tõmbaski. Kurat. Aga tegelikult jäin kogu näitusega siiski rahule ja kui vähegi võimalik, oleks mõned eksponaanid endaga kaasagi vedanud. Eelkõige siis salendava peegli ja muusika rütmis muutuva magnetväljaga rauapuru-plaadi. Ja muidugi lennustimulaatori, mis esialgu mulle vaid hiiglasliku lennukiotsana tundus, mistõttu ma talle hellalt pai läksin tegema - kuniks avastasin, et tegemist on hoopis millegi palju ägedamaga. Jõuluvana, kui sa seda siin loed....
Ma kardan, et mu lennunduspedendlikkus on kergelt sürreaalseid mõõtmeid hakanud saavutama.
Vähemasti ei näe inimesed selles pooltki nii suurt põhjust minu narrimiseks kui mu mõneti kahtlases vaimustuses eurovisiooni vastu.
Kõige lõpuks käisime veel lõunakas, kus ema tundis muret, mida mulle jõulude puhul kuuse alla visata, mistõttu kõndisime umbes tunni võrra hiljem Sportlandist välja roosade tossudega (okei, osaliselt roosadega - aga kui asi oleks mummi teha olnud, oleks need ÜLENI roosad olnud - ja siis oleks mul üsna kindlalt oksemaik suus olnud) ja tema lubadusega, et ta karbi ikka õigel kuupäeval ilusti ära pakib ja mina siis üllatunud nägu teha saan.
Igati normaalne.
Ainult et Ahhaa! keskusesse jõudes saime suure pettumuse osaliseks, kuna planetaariumisse kohti polnudki ja see mind tegelikult kõige rohkem sinna tõmbaski. Kurat. Aga tegelikult jäin kogu näitusega siiski rahule ja kui vähegi võimalik, oleks mõned eksponaanid endaga kaasagi vedanud. Eelkõige siis salendava peegli ja muusika rütmis muutuva magnetväljaga rauapuru-plaadi. Ja muidugi lennustimulaatori, mis esialgu mulle vaid hiiglasliku lennukiotsana tundus, mistõttu ma talle hellalt pai läksin tegema - kuniks avastasin, et tegemist on hoopis millegi palju ägedamaga. Jõuluvana, kui sa seda siin loed....
Ma kardan, et mu lennunduspedendlikkus on kergelt sürreaalseid mõõtmeid hakanud saavutama.
Vähemasti ei näe inimesed selles pooltki nii suurt põhjust minu narrimiseks kui mu mõneti kahtlases vaimustuses eurovisiooni vastu.
Kõige lõpuks käisime veel lõunakas, kus ema tundis muret, mida mulle jõulude puhul kuuse alla visata, mistõttu kõndisime umbes tunni võrra hiljem Sportlandist välja roosade tossudega (okei, osaliselt roosadega - aga kui asi oleks mummi teha olnud, oleks need ÜLENI roosad olnud - ja siis oleks mul üsna kindlalt oksemaik suus olnud) ja tema lubadusega, et ta karbi ikka õigel kuupäeval ilusti ära pakib ja mina siis üllatunud nägu teha saan.
Igati normaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar