Lõpetasin täna varahommikul veidi pärast viit viimase raamatuga Näljamängude seeriast ning jõudsin järeldusele, et mida aeg edasi, seda põnevamaks ma iseenda jaoks muutun. Kuidas on ometi võimalik, et ma 14aastaselt Dostojevski ja Dumas' teoseid jumaldasin ja nüüd siis varateismelistele pühendatuile üle olen läinud? Kuidas sain 13aastaselt vaimustuda klaverimuusikast, kui nüüd One Direction (keda ma veel mõni aeg tagasi mitte silmaotsaski ei kannatanud) ja Hedley peale mööda tuba karglema kipun? Ilmselgelt võitleb iga ajurakk vanusele vastava käitumise vastu.
Mõelda, et kui ma oleksin otse arsti läinud, oleks meil praegu üks eriti ebaküps tohter.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar