Überfrau

Ilmselgelt jääb minusugusele hullule kahest tööotsast suvisel ajal väheks, mistõttu ma üsna järelemõtlematult oma jah-sõna ja veel ühe tüki hingest ka tänavu folgile otsustasin anda. Üldiselt tähendab see, et kahele 12tunnisele öövalvele järgneb kohe 36tunnine vahetus, millest siis viivitamatult Viljandisse ennast tuleb transportida. Kui ma nüüd selle (ning järgneva haiglapraktikat kokkuvõtva suulise arvestuse) ka üle elan, võin küll südamerahuga endale punase keebi lasta õmmelda ja hiiglaslikku S-tähte (:superwoman) rinnal kõigile demonstreerima hakata.

Möödunud nädalavahetusel sai siiski rinda pistetud säärase luksusega nagu (peaaegu) kolm vaba päeva - sellist asja enne septembrit vistiti enam ei näe. Vähemalt võtsin sellest nii sobivalt kuumaks aetud puhkeajast viimast ning olin praktiline - käisin läbi võimalikult suures koguses Tallinna kaltsukaid, kingapoode ja lisasin oma pesusahtlisse 15 uue isendi jagu liikmeid. Entertainmenti poole pealt sai Stromkal täisriides jahedas vees ujutud (sest Maria ei uskunud, et ma selleks võimeline olen. Kas on veel mingit põhjust vaja?) ning varbaid mööda kollast liiva edasi lohistades 'Ai eu te pego' nimelisele (äärmiselt suurepärasele) üllitisele eestikeelseid sõnu leiutada (meie versioonis kõneleb laul lollidest lammastest).

Tallinnaga (taas)kohanemine on siiani läinud siiski üsna valutult, kui välja arvata paar põnevat/nõmedat üllatust, mille ma ilmselt kuskile oma aju tahasoppi varjule olin surunud ning mis nüüd hirmsa pauguga nagu kord üle mu pea lennanud tuvi ahtri poolt väljutatud valge löga (ehk proosalisemalt linnusitana) mu nägu tabasid. Siia kuuluvad näiteks..

• Lollakad autojuhid, kes nähtavasti eeldavad, et sa imepärasel kombel haihtud või lihtsalt neile läbitav oled, mil iganes ülekäigurajal oma jalakäijaõigust kasutada püüad. Ma olen harjunud sellega, kuidas kõik mu pealinna tuttavad siinsete (Tartu) viisakate autojuhtide üle imestavad; aga ilmselt ei harju ma veel nii pea faktiga, et Tallinna omad mind igapäevaselt mõrvakatsetega kostitavad.
• Lollakad teismelised, kes oma überkitsaste retuuside, jalgasid grotesksel kombel moonutavate platvormkingade ja kujutlusvõime poolset klaustrofoobia-atakki põhjustavat läbipaistvate/tillukeste toppide sisse pakendatult sind oma poolt nägu katvate päikeseprillide tagant vahivad, nagu oleks see ülim kuritegu nende linnas hommikul kiiruga visatud hobusesaba, mitte-matchivate pluusi-seeliku kombo ning eelmisest hooajast pärinevate madalate, ühest otsast natukene lagunemismärki näitavate kingadega ringi kõndida.
• Lollakad teismelised, kes kõnnivad ringi postritega, millelt vaatab vastu sügavmõtteline loosung 'We love 1D' (1D peaks siis minu arusaamist mööda viitama säärasele grupile nagu One Direction) ja ajakirjadest lõigatud pildid vastava kollektiivi viiest lakutud liikmest.
• Lollakad venelased (mitte kõik!!), kes evivad oma käsivartel tätoveeringuid sõnumitega 'моя жизнь - football' (jumalast tõsiselt!)

Oh õnn ja rõõm!

Day 3. How important you think education is. A picture of something you use daily.

Et mitte liialt pikalt heietama hakata, olen egoistlik ja lähenen teemale enesekeskselt. 

Mind on õnnistet eriliselt püüdlike vanematega, kes mind juba maast madalast igast otsast tarkusega täita on üritanud - ja ega ma sellest isegi suurt saladust pole teinud, et õppida mulle meeldib ja nohiklusse ma kaldun. Kas see on nõnda mu haridust ülistavate vanemate süül või tuleb asi ajada miski minule tundmatu kiiksu kaela mu ilusas roosas ajus - seda ma ei tea. Aga kindel on see, et ehkki ma õppisin väga väikeses koolis 99% eestlaste jaoks tundmatu nimega külas, teadsin ma juba nii 2. klassis, et lähen ülikooli (ainult et tollal genereeris mu arenemata hallollus ideid, mille kohaselt ma suures valges sammastega majas poemüüjaks või õpetajaks õpin) - ja kogu mu teadliku elu jooksul ei mäleta ma momenti, mil ma oleks isegi mõelnud alternatiividele; muud võimalust lihtsalt polnud. Nii et vastus oleks siis ilmselt midagi taolist, et minu jaoks on haridus täiesti hindamatu väärtusega. Minu jaoks.

Ülesande teine pool pani mind parajalt kukalt kratsima - asju, mida igapäevaselt kas paratamatult või vabast tahtest kasutan, on paras ports. Nii et pärast mõningast vaagimist, mille käigus said kõrvale lükatud potentsiaalsed pildid nii minu roosast Colgate hambaharjast; hetkel peaaegu üle ääre ajavast mustast prügikorvist, igapäevasest truust kaaslasest sinise iPod'i näol kui ka Serla vetsupaberirullist (sest kes ei tahaks vaadata tualettpaberit?) otsustasin vot selle kasuks siin:

(pole küll päris see, mida nõuti, aga kannab olulist sõnumit! :)) Ja teed kasutan (pigem küll kuritarvitan) kindlasti igapäevaselt.