Ma pole nõnda vähe maganud kolmanda kursuse määratult kohutavast esimesest poolest saadik - eks tähelepanelikumad ole ehk ka tähele pannud, et mu siinsed sügavmõtteliste heietustega täidetud kirjatükid viimase paari kuu jooksul õige harva lisanduma on hakanud. Ja teadjamad ehk teavad, et selles on süüdi mind arstinduse praktilises pooles harima pidavad veedetud nädalad Saaremaal ja Põlvas ning kaks töökohta, mille endale suveks hankida otsustasin. Ja kuigi eile Tartu linnas 26. tundi järjest tööl olles otsustas juba kolmas kolleeg mind varjamatult suurte silmadega jõllitada ja nõudis, et ma annaksin aru, mis moel ma suuda kõike seda teha ja seejuures veel haigusega võidelda (hüvastijätukink mu Põlva juhendajalt), kerisin ma oma maasikamaitselise pastaga kaetud suu nurgad taeva poole ja andsin teada, et ma olen supernaine ja imeinimene. Või lihtsalt natukene segane.
Viimast väidet tõestab ehk ilmekalt järjekordne ogarus, millega täna toime tulin, kui ühe selgest taevast laskunud tunde peale oma punased käärid haarasin ja oma juuksed (täpsustuseks - päris oma kiharad ja ka need vene karvad, mis mu niru juuksekasvu maskeerivad) praktiliselt maha, jättes alles umbes lõuani ulatuvad salgud. Ja hetkel lendavad kõhus ringi liblikad, nagu oleks ma vastselt armunud või seisaks taas kell kolm öösel operatsioonilaua ääres, käes nõel niidiga ja ees avatud kõhukoopaga elus inimene. Üritan välja mõelda, kas tegemist on adrenaliinimölluga või märgiga mu kroonilist tainapäisust põhjustavast neuroloogilise loomuga haigusest; või tuleneb ehk hoopis elevusest õhtuse veerandfinaali üle jalgpallis (mina hoian täna pöialt Portugalile miinus diiva Ronaldole) või mind juba nädalapäevade jagu räsivast haigusest.
Ilmselgelt jäi juuste retsimisest väheseks, kuna järgmisena sattus mu destrueerimisfunktsioonil olevate näppude otsa üks 5 aasta tagant Lindexist ostetud lilleline kleit, mis seni kasutult mu kapis tolmu kogunud oli - ja korralikust ülepõlve number 42 kehakattest sai mitu numbrit väikesem minikleit. Et siis nii.
Ja siis tahan veel kord õnne proovida ühe 30 day challeng'iga. Rabasin selle konkreetse Greta (viimasel ajal aka Grets) blogist. Ja selle eest ei narri teda inglaste khm, edu üle EM-l. ;)
Day 1. Describe yourself in 10 sentences. A picture of yourself.
1. Enamasti veidike metsa poole, mõnikord vähe segane ja kohati täiesti lollakas
2. Nohiklike kalduvustega - meeldib õppida, raskemat ilukirjandust neelata ning öid arvutimängude seltsis kulutada
3. 2/3 kõigest, mis mu suust väljub, on maitsestatud sarkasmiga
4. Kohutavalt (liialt) enesekriitiline
5. Täiesti orienteerumisvõimetu ja köökide suurim hirm
6. Ilmselt üle keskmise töökas
7. Meeldib teisi kamandada ja liidrirollis olla - aga üldiselt ennast ise sellesse rolli ei paku
8. Võtan kõike võistlusena. Vaja parim olla. Kõigist ja kõigest (ehkki alati ei õnnestu)
9. Võin jätta hajameelse mulje, kuna peas on sageli tuhat mõtet ja ümberringi toimuv jääb tähelepanuta
10. Loen ennast üsna targaks (iq on mõõdetud 135, nii et enam-vähem?)
Ma arvan, et ei hakka oma ego järjekordse pildiga iseendast paitama ja lükkan siia hoopis kaheksa korda ilusama pildi - ehk foto meie suurepärasest üheksandast rühmast kõigi meie kaheksa imepärase neidisega.
Pimestav! ;)
Viimast väidet tõestab ehk ilmekalt järjekordne ogarus, millega täna toime tulin, kui ühe selgest taevast laskunud tunde peale oma punased käärid haarasin ja oma juuksed (täpsustuseks - päris oma kiharad ja ka need vene karvad, mis mu niru juuksekasvu maskeerivad) praktiliselt maha, jättes alles umbes lõuani ulatuvad salgud. Ja hetkel lendavad kõhus ringi liblikad, nagu oleks ma vastselt armunud või seisaks taas kell kolm öösel operatsioonilaua ääres, käes nõel niidiga ja ees avatud kõhukoopaga elus inimene. Üritan välja mõelda, kas tegemist on adrenaliinimölluga või märgiga mu kroonilist tainapäisust põhjustavast neuroloogilise loomuga haigusest; või tuleneb ehk hoopis elevusest õhtuse veerandfinaali üle jalgpallis (mina hoian täna pöialt Portugalile miinus diiva Ronaldole) või mind juba nädalapäevade jagu räsivast haigusest.
Ilmselgelt jäi juuste retsimisest väheseks, kuna järgmisena sattus mu destrueerimisfunktsioonil olevate näppude otsa üks 5 aasta tagant Lindexist ostetud lilleline kleit, mis seni kasutult mu kapis tolmu kogunud oli - ja korralikust ülepõlve number 42 kehakattest sai mitu numbrit väikesem minikleit. Et siis nii.
Ja siis tahan veel kord õnne proovida ühe 30 day challeng'iga. Rabasin selle konkreetse Greta (viimasel ajal aka Grets) blogist. Ja selle eest ei narri teda inglaste khm, edu üle EM-l. ;)
Day 1. Describe yourself in 10 sentences. A picture of yourself.
1. Enamasti veidike metsa poole, mõnikord vähe segane ja kohati täiesti lollakas
2. Nohiklike kalduvustega - meeldib õppida, raskemat ilukirjandust neelata ning öid arvutimängude seltsis kulutada
3. 2/3 kõigest, mis mu suust väljub, on maitsestatud sarkasmiga
4. Kohutavalt (liialt) enesekriitiline
5. Täiesti orienteerumisvõimetu ja köökide suurim hirm
6. Ilmselt üle keskmise töökas
7. Meeldib teisi kamandada ja liidrirollis olla - aga üldiselt ennast ise sellesse rolli ei paku
8. Võtan kõike võistlusena. Vaja parim olla. Kõigist ja kõigest (ehkki alati ei õnnestu)
9. Võin jätta hajameelse mulje, kuna peas on sageli tuhat mõtet ja ümberringi toimuv jääb tähelepanuta
10. Loen ennast üsna targaks (iq on mõõdetud 135, nii et enam-vähem?)
Ma arvan, et ei hakka oma ego järjekordse pildiga iseendast paitama ja lükkan siia hoopis kaheksa korda ilusama pildi - ehk foto meie suurepärasest üheksandast rühmast kõigi meie kaheksa imepärase neidisega.
Pimestav! ;)
Noh.. savi, et ma ise ka Saksamaa poolt olin, aga ega nendelgi mingit.. khm.. suuremat edu polnud kui inglastel ;)
VastaKustuta