Ei taha mune..

Kui hetk tagasi köögist oma auravat teetassi otsima läksin, istus mu õde viisakalt köögilaua taga ja kooris hoolega sibulaid, et ka meie korter nendest jõledatest pühademunadest ei pääseks. Tundsin tungivat vajadust sealsamas leivapuruga kaetud põrandale (sest ma olen juustuleiva tegemisel äärmiselt lohakas) põlvili laskuda, puruneva teetassi klirina saatel kahe käega peast haarata ja eriti desperatiivselt, slow-motion'is ja sedasi hästi hollywood'ilikult röökida, et 'eeeeeiiiii....'

Ma ei ole kunagi eriline lihavõtete sõber olnud - või vähemalt mitte pärast traumat, mille põhjustas üks kaunilt alanud kevadine päev lasteaias (seega ammu-ammu), mil kena ja igati mõistlik käsk kodust üks värviline kanamuna kaasa võtta transformeerus mind õudusega täitvaks nõudeks see külm sinine jubedus ka ära süüa. Et see mu meelest juba piisavalt jälk polnud, avanes pärast koorimist kohutav vaatepilt, kus kogu muna ebamääraste sinakate laikudega kaetud oli, justkui keegi talle rämedamal moel peksa oleks andnud. Ja siis pidin ma seda hoolimata innukatest vastuväidetest sööma hakkama - kuni süda täiesti pahaks läks ja vastumeelsus lihavõtete vastu püstitatud oli.

Vähemalt võib rõõmu tunda Suure reede üle - mis ühe inglasest tuttava sõnul pigem klubiüritusele passiv nimi on (ja eks me kõik teame, missugune klubide austaja ma olen). Ja hetkel kulub üks lisapäev kindlasti ära, sest tegelen endale kohaselt intensiivse õppimisega ülepingutamisega (loe: suunan oma ajju märksa detailsemat infot kui vaja, mistõttu üldpilt hägustuma kipub).
Tahaks veel mainida, et ikka on tore, kui õppematerjalidena mingi jänkide blockbuster'i stseen netti üles laetakse, et pingelise õhkrinna lahendamist demonstreerida... (üsna õige nägi välja küll).

Okei. Nüüd tuleb küll ökk peale. Krootuse koolis toimub järgmisel nädalal nähtavasti ilusaima muna valimine...