Viimasel ajal on meid üsna tihti opitubadesse lahti lastud, et siis lõbustatult pealt saaks vaadata, kuidas uudishimulikud tudengid nagu näljased hüäänid opilaua ümber parema vaate nimel trügivad. Või tõenäoliselt siis mitte selle eesmärgiga - aga mu ülielav vikerkaarte ja ükssarvikutega ülepuistatud mõistus loob vahel just sääraseid paranoilisi mõtteid. Ja ega see ka eriti ei aita, kui mõned opiõed alatihti salvavaid märkusi 'jalus töllerdavate tudengite' pihta lendu saadavad.
Viimane ebameeldiv kogemus, sedakorda ühelt doktorilt, saabus aga siis, kui me Maie ja Karmeniga kolmekesi anesteesia tegemist jälgisime ja auväärt tohtriproua meid ärritunult nahutas, et me kogu oma senise akadeemilise karjääri 'vaid mingeid ikse ja oo-sid littinud oleme' ja korralikult rääkidagi ei oska. Et siis vahel on sedasi. Ja teinekord - näiteks täna - käseb arst teistel kolleegidel kannatada, sest 'meil on õpetav haigla' ja annab endast parima, et me asjast ikka võimalikult hea ülevaate saaksime. Ja noil päevil on jälle täisväärtusliku inimese tunne --- mis siis sellest, et üll rippuvad 3 numbrit liigsuured mürkrohelist tooni, tõenäoliselt tuhat korda pesust läbi käinud ja mitmest kohast lapitud - või auguga - hõlstid mind ennast rohkem Shrek'i kui homo sapiens'iga hingesugulust tundma panevad. Ja eriti toredaks teeb asjaolu see, kui kesk tähtsat protseduuri miski üliedev ajusopp täheldab, et raadiost kostab igiammune Spice Girls'i 'Viva Forever' ja siis nii veerandi jagu tähelepanust vaikselt enesekontrollile tuleb suunatata - et ma jumala eest kogemata kaasa laulma ei hakkaks..
Selle tõsise jutu lõppu sooviksin avaldada ühe kogemata avastet pildi oma nõost Gretast ja iseendast - peaks veel mainima, et tegemist on ühest vähestest piltidest, kus ma oma nö tavalist nägu näitan! ;)
Viimane ebameeldiv kogemus, sedakorda ühelt doktorilt, saabus aga siis, kui me Maie ja Karmeniga kolmekesi anesteesia tegemist jälgisime ja auväärt tohtriproua meid ärritunult nahutas, et me kogu oma senise akadeemilise karjääri 'vaid mingeid ikse ja oo-sid littinud oleme' ja korralikult rääkidagi ei oska. Et siis vahel on sedasi. Ja teinekord - näiteks täna - käseb arst teistel kolleegidel kannatada, sest 'meil on õpetav haigla' ja annab endast parima, et me asjast ikka võimalikult hea ülevaate saaksime. Ja noil päevil on jälle täisväärtusliku inimese tunne --- mis siis sellest, et üll rippuvad 3 numbrit liigsuured mürkrohelist tooni, tõenäoliselt tuhat korda pesust läbi käinud ja mitmest kohast lapitud - või auguga - hõlstid mind ennast rohkem Shrek'i kui homo sapiens'iga hingesugulust tundma panevad. Ja eriti toredaks teeb asjaolu see, kui kesk tähtsat protseduuri miski üliedev ajusopp täheldab, et raadiost kostab igiammune Spice Girls'i 'Viva Forever' ja siis nii veerandi jagu tähelepanust vaikselt enesekontrollile tuleb suunatata - et ma jumala eest kogemata kaasa laulma ei hakkaks..
Selle tõsise jutu lõppu sooviksin avaldada ühe kogemata avastet pildi oma nõost Gretast ja iseendast - peaks veel mainima, et tegemist on ühest vähestest piltidest, kus ma oma nö tavalist nägu näitan! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar