Kahed jaanid

Kolmapäeval, sellal kui ma laisalt kõhuli keset muru lebasin ja juba ammu alustatud 'Hüvasti, relvad' lõpuks ometi taas kätte olin võtnud, helistas mulle Maria ja teatas, et sajab mulle maale sisse. Okei, tegelikult oli helistajaks küll mu õde, kes siis mulle mitte just eriti toreda ülesande nimega 'räägime emale ka' kaela kupatas. Õnneks läks kõik ootamatult libedalt, nii et ainsaks nihuminekuks praegu veel vaid oma eilsest peost ikka veel kumisevaid kõrvasid (ei ole hea mõte otse kõlarite ees puusa nõksutada) pidada võib.

Üldiselt on nõnda, et jaanipäeva ega uusaastat ma reeglina eriti tähistada ei armasta, kuna neid vaid joomingute ja läbustamisega seostada suudan. Seekord aga läks nõnda, et esimest nimetatuist sai tähistatud lausa kaks korda - kõigepealt Krootusel ja siis Valgjärvel. Krootuse jaanituli teenis kindlalt plusspunkte kena korraliku lõkkega, ent see bänd, kes sinna esinema oli kutsutud... mu jumal. Kahetsesin kõrvatroppide mahaunustamist, kuna tüüp ei pidanud õieti viisigi ja nina sai selle kohutavuse peale krimpsutatud ja kilomeetri kaugusel sugulaste juures istudes. Suurem osa õhtust mööduski seega hoopis teistest eemal lõkke ääres istumisele, kus, tõsi küll, iga mõne aja pärast mõni mitte just väga kaine troll meid tantsule kutsumas käis või niisama huvitus, miks me küll sedasi teistest eemale hoiame. Ei olnud väga südant öelda, et nõnda sita muusika järgi ei taha jalg ka mõningatele meessoo esindajaile omast keharaskuse ühelt küljelt teisele viimist harjutada; seega kasutasin ära Maria kohalolekut ning olin vait ja vahtisin eemale. Tõsine jääkuninganna.
Et tantsida oleks ka ju siiski tahtnud ja Tiia meile selleks suurepärase võimaluse pakkus, kui Valgjärvele ühte talle meeldivat bändi Hellad Velled kuulama kutsus, siis lõpetasimegi pikad pühad jaanidega number kaks. Tuli ise oli täielik nali - kui kaheksa paiku kohale jõudsime, meenutasid seda tillukest lõket  veel vaid lumena taevast alla sadavad tuhaebemed, mis meie juustesse ja riietesse nii mõnusalt kinni jäid. Muusika poolest olid tüübid aga üsna täppi pandud ja hoolimata minu suurest süldivihast avastasin ennastki ennastunustavalt tõmblemas ja vist sai isegi kahe loo refräänigi kaasa üüratud. Jumal teab, kust need mulle meelde olid jäänud...

Ja muidu oli ka eile üsna tore. Ema vedas meid Maanteemuuseumisse, mis hämmastas mind klaasi taha surutud Eesti eri kohtade teedest tehtud läbilõigetega (wtf?? kes sellise mõtte peale tuli?) ja no oli üldse üsna jabur, kui mu arvamust teada tahate. Aga ma juba tean, et ma olen täiesti kultuuritu inimene, nii et vahet pole.

Lõpuks ka kurva tõsiasja juurde - pilte on, aga ei saa illustratsiooniks lisada, kuna vajalik juhe ununes Tallinnasse. Aga see-eest leidsin hea hunniku möödunud korral Tallinnas Stroomi rannas tehtud fotosid (olime pätid ja ostsime Mac'ist suured koolad ja, noh, tegime neid natukene paremaks ning läksime siis randa, toppisime varbad vette ja mõnulesime. ja siis ma imestan, miks farma p*rse läks..). Enjoy.

Tegin päikeseloojangust vist oma viiskümmend pilti... niivõrd ilus oli see tol päeval. Ja üldse ei tahtnud, et korduks see, mis Mumbais ehk 9 pilti 10st on viltuse horisondiga.

Aivar & moi

Käisime Mariaga veetseed otsimas. Kõik lähemad põõsad jäid aga nii umbes põlvekõrgusteks ning olid inimestega üsna korralikult ümbritsetud. Ja kuigi Marial oli vajadus nõnda suur, et oli juba nõus neisse ülimadalatesse okastega okstesse ronima, suutsin ta siiski pika jalutuskäigu kaugusel asuvasse sündsamasse võssa vedada. 

Nagu kord ja kohus, tahtsime siis ka käsi pisut loputada (mis sest, et see vesi tõenäoliselt rohkem baktereid neile lisas), aga vee põhjas olid nõnda teravad kivid, et ma (naljata) ühel hetkel tasakaalu kaotasin ja selili selle sita sisse lendasin. Ei olnud vähe lõbus, mkm.