Jup, mul on päris oma :) Ehk siis eile tuli suurepärane idee pannkooke küpsetada, aga kui kõi miksrid, kausid-munad välja olid kougitud, tuli välja, et kogu piim sai eile kasutatud maksakastme tegemiseks (ökk, ökk, ökkkkk), millega mind veel korduvalt ka peedistati. Aru ma ei saa, miks nad tahavad mind kodus sellist jälkust nagu maks sööma sundida. Vanemad on vahest ikka niiii imelikud. Aga et siis minu koogid. Hakkasin juba asju kokku kraamima, kui isa kindlakäeliselt telefoni haaras ja nii minu kui ema noomimisest hoolimata Tiiale helistas ja mu suuuurt muret kurtis. Ma häbenesin samal ajal teises toas. Aga 10 minuti pärast tuli isa minu juurde, näol lai naeratus ja näppus kilekott KAHE paki piimaga. Näete, jah? Ma arvan, et kui minult keegi kaugel elav sõber piima küsiks, siis saadaksin ta küll kuu peale. Tulgu ise järele, eks. :D
Aeg, mis pannkookide meisterdamisest üle jäi, kulus eile suuremalt jaolt riisumisele. Ütlen ausalt, et mul polnud kindlasti mitte maale minnes plaanis 4 tundi järjest vihmas ja sellist ilusamapoolsete (kooli)kingadega mudas ja lehtedes möllata, aga et seal nii kuradi külm oli (iroonia, et kogu ülejäänud nädal ja isegi tänane on olnud jumalik ilm), siis leidsin, et ainus mõistlik teguviis on oma lihastele vatti anda ja äärmiselt entusiastlikult poolkülmunud lehti hunnikutesse kraapida. Ja ma mõtlengi, et entusiastlikult. Kui lõpetasin, siis olid peopesad nõnda valusad ja turses, et hakkasin juba tõsiselt kartma esmaspäevast massaaži praksi, kus töö ju kätega käib. Täna hakkasid siis lihased ka valutama. Saate aru, jah? Riisumisest. Viimane aeg taas trennis käima hakata, eks.
Muide, olen hakanud ka vanemaid tasakesi Eurovisiooniks ette hakanud valmistama ja lasin neile kodus hommikust õhtuni vastavat muusikat. Tundub, et isegi ühika kõrvaltoas elav Laura hakkab eurovisioonistuma, kuna ühel päeval, kui tema süüa tegi ja mina oma nõusid pesin, ta ühtäkki mulle teatas, et teda kummitas üks Taani mõne aasta tagune eurolugu, mida läbi mu toaukse kuulnud oli. Minuga on ohtlik elada :) Ehkki ma ei usu, et kellelgi neist see vaimustus päris minu taset saavutab. Noh et ma tean suuremat osa viimase 10 aasta eurolaule peast. Ja ma ei mõtle vaid inglisekeelseid.
Täna sõitsin tagasi Tartusse, varustatuna maasikamoosiga ja kahe ilukirjandusliku teosega. Jumal teab, et mul selle jaoks nagunii aega pole, aga Maria suutis mulle taas lugemisisu peale ajada ja ehkki oma paari suve tagust rütmi (=raamat 1-2 päevaga) ma vaevalt et taastada suudan, tahaks vahelduseks peale koledate haiguste ja muu sellise ka midagi ilusamat lugeda. Mitte et ma vähivastaseid ravimeid või Belli paralüüsi ei jumaldaks, eks.
Ja siis midagi teemavälist. Sest see on lihtsalt absurdselt naljakas :)
(tegelt mind kohe huvitab - kuidas see hobune auku sai?)
Aeg, mis pannkookide meisterdamisest üle jäi, kulus eile suuremalt jaolt riisumisele. Ütlen ausalt, et mul polnud kindlasti mitte maale minnes plaanis 4 tundi järjest vihmas ja sellist ilusamapoolsete (kooli)kingadega mudas ja lehtedes möllata, aga et seal nii kuradi külm oli (iroonia, et kogu ülejäänud nädal ja isegi tänane on olnud jumalik ilm), siis leidsin, et ainus mõistlik teguviis on oma lihastele vatti anda ja äärmiselt entusiastlikult poolkülmunud lehti hunnikutesse kraapida. Ja ma mõtlengi, et entusiastlikult. Kui lõpetasin, siis olid peopesad nõnda valusad ja turses, et hakkasin juba tõsiselt kartma esmaspäevast massaaži praksi, kus töö ju kätega käib. Täna hakkasid siis lihased ka valutama. Saate aru, jah? Riisumisest. Viimane aeg taas trennis käima hakata, eks.
Muide, olen hakanud ka vanemaid tasakesi Eurovisiooniks ette hakanud valmistama ja lasin neile kodus hommikust õhtuni vastavat muusikat. Tundub, et isegi ühika kõrvaltoas elav Laura hakkab eurovisioonistuma, kuna ühel päeval, kui tema süüa tegi ja mina oma nõusid pesin, ta ühtäkki mulle teatas, et teda kummitas üks Taani mõne aasta tagune eurolugu, mida läbi mu toaukse kuulnud oli. Minuga on ohtlik elada :) Ehkki ma ei usu, et kellelgi neist see vaimustus päris minu taset saavutab. Noh et ma tean suuremat osa viimase 10 aasta eurolaule peast. Ja ma ei mõtle vaid inglisekeelseid.
Täna sõitsin tagasi Tartusse, varustatuna maasikamoosiga ja kahe ilukirjandusliku teosega. Jumal teab, et mul selle jaoks nagunii aega pole, aga Maria suutis mulle taas lugemisisu peale ajada ja ehkki oma paari suve tagust rütmi (=raamat 1-2 päevaga) ma vaevalt et taastada suudan, tahaks vahelduseks peale koledate haiguste ja muu sellise ka midagi ilusamat lugeda. Mitte et ma vähivastaseid ravimeid või Belli paralüüsi ei jumaldaks, eks.
Ja siis midagi teemavälist. Sest see on lihtsalt absurdselt naljakas :)
(tegelt mind kohe huvitab - kuidas see hobune auku sai?)
Tead, Sandrake...ma pean ausalt tunnistama, et kui mul mõni KAUGEL elav sõber piima küsiks, siis ma saadaks ka kuu peale :D:D:D
VastaKustutaKaugus on väga suhteline mõiste. Minu jaoks on vahemaa meie korteri uksest maja nurga taga asuva prügikastini näiteks ülipikk. Seepärast kasutab isa prügi välja viimisel autot ja mitte ei sunni mind seda matka ette võtma ;D
VastaKustuta