Minu isiklik loomaaed

Nii palju loomi (kindluse mõttes peaks mainima, et liblikad tegelikult päris loomariiki ei kuulu) pole ma näinud sellest ajast, kui 5. klassi ekskursioonil Tallinna loomaaeda külastatud sai. Maaelu rõõmud. Ja täna sai neid ikka täie rauaga nautida. Ilm tundus hommikul nii vaimustavalt kaunis olevat, et toas passimine võrdsustus täieliku raiskamisega ning selle asemel, et sini-sinist taevast nautida läbi mitte just väga puhta aknaklaasi, korjasin oma kodinad kokku ning istutasin ennast isa autole, et siis Hilbale sõita.

Nii lõpmata mõnus oli seal keset kogu seda rohelust (no okei, pigem sellist pruunika-kollaka-rohelise segu) istuda, D-vitamiini varusid täiendada ning veresoonkonna füsioloogia õppimise kõrvale kuulata, kuidas linnud üksteisest üle röögivad. Ja kui õppimine üle viskas, lihtsalt jalutada ning vaadata, mis sorti õunapuud meil siis kahe aasta eest õieti maha istutati (üllatuslikult oli ubinaid kandvate puude sekka topitud ka ploomi- ja pirnipuu) või jälgida, kuidas isa 2-meetrise sügavusega rauast valmistatud tünni ronib. Ausalt, mina oleks selles hiiglaslikus ülekuumenenud silindris tõenäoliselt mitte väga väikese paanikahoo saanud. Vahepeal sai veel kasemahla jooksma pandud ja kuulatud, kuidas isa oma sõbraga räägib; muuhulgas ka mind mainides (vähemalt mul on tugev aimdus, et see käis minu kohta): "tuu oppse siin nagu ull". Noh, kas pole siis täpselt nagu mina? :D

Igatahes, 6 tundi, mis ma seal keset kõrvulukustavat lindude mörinat veetsin, sisaldas 3 herilast/mesilast, 5 ämblikku (ühe neist avastasin hetkel, mil ta südamerahus üle mu päikeseprillide klaasi jalutas - Maria oleks raudselt röökima hakanud) ja massiivselt liblikaid. Täpsemalt siis 24 - 5 kollast ja 19 värvilist. Esimene oli sel aastal taas kollane, nii et on oodata päikeseküllast suve. Ehk läheb sel aastal siis õnneks; viimane kord seda nähtavasti ei juhtunud..

Viimasena lisandus mu hunnitusse loomade listi kodus kohatud hiirepoeg, mille peale ma muidugi ehtnaiselikult kiljuma hakkasin, misjärel isa kohale jooksis ja plastpudeliga jubedale närilisele uut ja vana tegi. Asi päädis muidugi manitsusega ema poolt, mille sisu käis lühidalt öeldes minu võimetuse kohta arstina leiba teenida, kui ma juba hiire peale ennast poolsurnuks ehmatan. Aga no vabandage väga - just sellepärast saabki minust INIMESTEarst ja mitte veterinaar. Ma saaksin ta muretsemisest ideaalselt aru, kui ma satuksin paanikasse iga kord, kui inimest näen; aga inimesed ei roni öösiti mööda mu voodiäärt üles ja pole rõvedalt karvased. Säh.

Püüdes leida ikka võimalikult palju ettekäändeid õppimisse paus teha, klõpsisin oma mobiiliga päris palju pilte liblikatest ja muust ilusast. Hiirest pilti ei teinud.

Issi seiklused veetünni imelises maailmas.

Miisu tundis huvi mu veresoonkonna füsioloogia konspekti vastu. Või markeri (ei saanud aru). Mõne sekundi pärast ühines Miisuga ka Pontu.

Muki ja Nurr olid väga edevad ja lasid mul päris palju võtteid teha

Rex'il oli vist kõht tühi...