Täna on vaheaja viimane päev ja esimest korda arstis õppides on tunne, et ei taha veel tagasi kooli minna. Puhkus jäi liiga lühikeseks ja isegi meie kodu jäine õhk ei suutnud peletada soovi veel paariks päevaks jalad seinale visata ja vaadata paar hooaega Amazing Race'i või kududa mõni kinnas. Aga nii see juba on, et teolised hetked jõuavad kätte seda kiiremini, mida vähem me neid ootame. Nii ajasingi ennast eile hommikul Tartu linna, olles eelnevalt kurba sündmust tähistanud oma uue suure lemmiku - Laura küsatud kookose-mustika-kohupiimakoogiga (mmm...) ja küürisin esimese asjana 2,5 tundi vannitoa põrandat ja siis tunni jagu muid pindu (ettevõtmise tipphetk oli kindlasti miski imelikku tooni kuivanud löga eemaldamine prügikasti seintelt, öäk), mõeldes samal ajal pingsalt, kuidas teha oma mitte just minu kombel puhtusest lugu pidavale kõrvaltoa neiule selgeks, et oleks tore, kui ta ka nüüd pisut lappi kätte raatsiks võtta. Sest pool aastat mitte midagi tegemist on enam kui küllalt ja ma tõsiselt ka ei taha enam kellegi koristaja olla. Ema arvab, et mu katse teda ka vahel koristama saada on juba ette luhtunud, aga proovimine on parem kui üldse mitte midagi tegemine, eks?
Sedakorda suutsin hakkama saada lausa aasta blondiinsuse tiitlit vääriva teoga. See tähendab, et pärast juba pikalt planeeritud digi-muutumist blondiks (et välimus ikka sisemusega kooskõlas oleks) hakkasingi siis eile õhtul oma tumedaid kiharaid hoolikalt heledaks võõpama. Tulemus polnud siiski kooskõlas soovitud tooniga ja seepärast tuli minna uuesti poode kammima, et leida heledamat tooni saavutada lubav juuksevärv. Paraku ei andnud ka teine katse ihaldatud tooni ja käiku läks kolmas karp. Tulemus? Jubedad kollased karvad. Ma ei tea, miks kõik ütlevad, et hele sobib mulle paremini, kui see ilmselgelt nii pole. Seega, pärast pikka vaagimist ja lõpuks otsust, et ma pole siiski mingi Lady Gaga, et kollaste juustega rahumeeles ringi julgeksin lasta, jooksin jälle poodi (juuksed hoolikalt mütsi alla kuhjatud) ning kaks tundi hiljem olin taas brünett. Kogu selle jama peale kulus 6 karpi värvi ja hindamatus koguses ajurakke.. Lisaks omandasid mu käed ja eriti küüned sellise eriti rõveda plekilise kartulipruuni tooni, sest kindaid ma enamasti värvimisel ei kasuta (ja mulle on juba korduvalt selgeks tehtud, kui hull ma selle tõttu olen).
Mis ma selle peale öelda oskan. Tubli, Sandra! Sa suutsid ennast jälle ületada!
Ja kõige lõpuks üks pilt mu lemmik-kiisust Kustist tema loomulikus keskkonnas. Omanikuõigused kuuludvad Dorisele ja Indrekule :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar