Vabadus!!

See tähendab, mõneks ajaks. Tegelikult on nii kohutavalt imelik õppimata olla. See on nagu nii tavaliseks kujunenud, et hommikul ärgates/koolist koju jõudes tuleb kohe oma tuupimismootor sisse lülitada ja seda siis hiliste tundideni töös hoida, aga eile oli selle aasta viimane arvestus ning järgmine (sedakorda küll eksam) tuleb alles 2 nädala pärast.
Detsember oli küll selline karmivõitu. Siseelunditega õnnestus mul küll läbi häda ja 52 magamata tunni järel ühele poole saada (napilt-napilt) ja medkeemia kardetud arvestus kujunes samuti naljanumbriks (avatud materjalidega 3 testivormis küsimusega töö), aga bioloogia peedistas ikka täiega ja urogentiaalelundid panid ka peast haarama. Lisaks õnnestus mul esmaabi ja anatoomia arvestuse ajal endale isiklik kõhulihaste treener leida (Indrek-poiss on see õnnelik) ja avastada, et meile (arstitudengtel) on hakanud tekkima n-ö erialane naljasoon, millest keegi teine aru ei saa.
Imekombel õnnestus rohkest õppimisest hoolimata viimastesse nädalatesse ka kaks pidu mahutada... üks neist siis teisipäeval, kus minu juures (Riin oli Londonis parematel jahimaadel) toimus jõulupidu mandariinide, glögi, pähklite ja piparkookidega, ning eile tähistasime Dorisega jõuluvaheaja algust ja tema 18,5. sünnipäeva. See on see hetk, kus ma ennast jälle lootusetult vanana tunda võin:D Iroonilisel kombel on ka mu selg viimasel ajal päris hullult valutanud. Reuma?
Igatahes, eilne pidu oli ikka see tegijam ja pärast liitrit siidrit ja poolt valget rummi läks ikka korralikuks mokalaadaks ja Edgari jõulukaartide väljasaatmiseks. Kes viimatiöeldust halligi ei mõistnud, minge uurige www.keskerakond.ee/kaart/ ja "üllatage" omagi tuttavaid (kaasneda võivad kõrvalnähud: naerukrambid ja/või tülgastust väljendav näoilme). Magama jõudsin vist küll alles nii 6 ajal.
Aga jah, nüüd istungi kodus oma voodil, villased sokid jalas (täielik Antarktika ma ütlen) ja mõtlen, et nii naljakas on teada, et homme ei olegi mingit arvestust ning et homme hommikul saab süümepiinadeta sisse magada.
Harjumatu.