Sellega on siis praeguseks ühel pool!!! Võib vist ülimalt õnnelik olla, sest ausalt öeldes oli luude töö täielik farss - nii kui ma eksamiruumi astusin, hakkas süda tööle nii viis tuhat lööki minutis ja käed värisesid hullemini kui meie histoloogia praksi juhendajal. Nii et kui mulle os sacrum pihku topiti, oli mu esimene mõte: ma ei mäleta selle luu ühtki osa. Kuidagi ma midagi seal ära näitasin, aga umbes 2-3 asja panin ikka suht mööda ja sõnalõppudest me ei räägigi. Humerus läks veel hullemalt. Aga vähemalt axis'e osad oskasin kõik paika panna.
Lõpus oli meie õppejõud küll sellise näoga, et ma peaksin arsti asemel filoloogiks (neid tehakse meil ikka sajaga maha) õppima, aga ütles vaid "liigesed püüa paremini selgeks õppida". HUH!!
Mille peale saan ma vaid öelda - jumal tänatud, et arvestusel hindeid ei panda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar